Hoonega tutvumas [avatud]

Emily sisenes suurde ehitisse, ema reipalt tema ees sammumas, naise kontsakingad tühjas koridoris vastu kajamas. Meeter kaugemal kõndides leidis Emily endale piisavalt aega, et natuke ringi vaadata.

Seinad olid kõikjal valged, kui välja arvata mõned üksikud mustusekriimud siin-seal. Neiu pööras kiirelt pilgu maha, kuna seinade intevsiivsne värvus pani ta pea valutama. Silmanurgast nägi ta veel üksikuid taimi ja imestas, et hullumeelsed neile viga ei tee.

"Emily Henriette, on sinuga kõik korras?"

Tüdruk neelatas. Ta jälestas enda teist nime, kuid ema leidis, et see on ainus korrektne viis "daami" kutsumiseks. Nende perekonnas oli traditsioon anda lapsele teiseks nimeks vanema nimi, näiteks tüdruku ema kutsuti Henriette Mariaks. Emily leidis, et see on nõme traditsioon, kuid kahtles, kas tal on võimalust sellest enda lapsi eemale hoida. Kui mul üldse tuleb lapsi... mõtles Emily süngelt, vaadates, kuidas tema ja ta ema vaheline kaugus juba kahemeetriseks muutus.

Hetk hiljem meenus tüdrukule, et temalt oli midagi küsitud. "Eee.. ei?" vastas tüdruk kahtlevalt, olemata kindel, mis küsimuseks oli.

"Emily!"

"Olgu, olgu, jah, ema."

Henriette Maria noogutas, pööras hetkeks ümber, tuli jalgu peaaegu et trampides enda tütre juurde, võttis ta käest kinni ja hakkas teda kiirel sammul edasi vedama. "Kui me sinu tempol jätkaksime, jõuaksime administratsioonilauani alles homseks," lausus ta, toonitades viimast sõna ja vaadates tütrele, kes oli temaga peaaegu samapikkkune, altkulmu otsa.

"Tegelikult ma ei tea enam... ma arvan, et minuga on kõik korras, ema, ausalt!" oigas Emily tema taga kiireid samme võttes. "Ja mul on kohutav kõhuvalu, ma arvan et see võib olla see viirus, mis koolis ringi käis, päris mitmed meie klassist-"

"See, et sa endale jälle haiguse välja mõtled, tähendab ilmselgelt, et sa pole korras," naine ohkas ja pööras uuesti ümber. "Emily Henriette Svart... Palun, sa saad ju aru, et siin olek on sulle ainult kasulik. Mõtle, sa saad ükskord ole jälle nagu normaalne laps ja rõõmsalt ringi mängida! Mõtle, sa saaksid olla nagu näiteks Jennifer sinu koolist!"

Emily turtsatas. Võimalust rõõmsalt ringi mängida polnud tal ka siis, kui ta laps oli, kuna kogu tema päev kulus õppimisele. "Ma ei ole enam laps, ema. Ja kui ma oleksin nagu Jennifer, hooraksin ma ringi ja jooksin end ülepäeva täis."

"Emily!" hüüatas tüdruku ema, nii šokeeritud ebaviisakast sõnast, et unustas tütart mõlema nimega korrale kutsuda.

"Vabandust, ema."

Ülejäänud tee administratsioonilauani kõndisid nad vaikuses. Kaugemalt kostus hullumeelset naeru, mis ei tekitanud üldsegi kodust tunnet.

Emily manas näole naeratuse. Näitemisoskus polnud jätkuvalt kadunud. Ta raputas naisega käsi ja lausus "Emily Svart, meeldiv tutvuda."

Kaugemalt tuli köhatus. "Emily Henriette Svart siiski," lausus ta ema, astudes ka ise arstile lähemale ja ulatades tervituseks kätt. "Ning minu nimeks on Henriette Maria Svart, olen ta ema," ütles naine, näol ilmselgelt võlts naeratus. "Igatahes tundub, et nüüd on kõik korras ja ma võin minna. Isa rääkis juba arstidega, sinu kohvrid on palatis. Nägemist, oli meeldiv tutvuda!" Viimase lause hüüdis naine pooljoostes juba uste poole minnes.

Emily vaatas talle järgi. See oli nii tema ema moodi, tõtates sisse-välja tormata, korralikult inimestega suhtlematagi. Seetõttu polnud tütarlaps enda emaga ka kuigi lähedane, kuna naine polnud lihtsalt leidnud aega, et enda tütrega korralikult suhelda. Juba väikesest peale oli neiu enda lapsehoidjaid rohkem enda emaks pidanud, kui ema ennast.

Kui Henriette Maria kontsaklõbin täielikult kadunud oli, pööras Emily enda pea jälle naise poole. "Eeh... jah..." pomises ta, jäädes piinlikusse vaikusesse.

Emily mõtles hetkeks. "Ma arvan, et... ma tahaksin kõigepealt enda tuba näha, ehk ma tunneksin end natukenegi kodusemalt." Tüdruk ohkas ja hakkas Anna järel sammuma, jällegi natukene kaugemal sammudes. Natukese aja pärast küsis ta: "Palju patsiente siin veel peale minu on? Ning mis diagnoosidega?" Neiule poleks üldegi meeldinud, kui ta oleks sattunud karja hulludega, kes lausa ohtlikud olla võivad, ühte asutusse. Ta hakkas isegi mõtlema, kas on hea mõte nii palju erinevate diagnoosidega inimesi ühte asutusse panna, kas see mitte osade inimeste haigusi tugevamaks ei tee.