Pisut värsket õhku oleks ka vaja.

Siseruumid ajasid hulluks. Või ei, ta oligi juba hull. Sellisel juhul ajasid need ta veel hullemaks ja Max ei suutnud muud moodi enam, kui lihtsalt pidi nende valgete seintega ruumidest minema saada. Õnneks ei olnud väga raske selleks luba saada, eriti veel, kui talle üks arst kaasa saadeti, olgugi, et ta välja jõudes koheselt temast eemale kõndis ja selgeks tegi, et ta tahab üksi olla. Õnneks sai naine sellest aru ja jälgis nüüd vahelduva eduga Maxi, kes aeglaselt mööda sisehoovi kõmpis.

"Kas ma jätan teile hullumeelse mulje? Kerge kurvameelsus on hoopis midagi muud..." Emily hääl kostus läbi teise korruse akna õue. Lõpuks sai ta loa välja minna, kui ta oli suutnud neile lõplikult selgeks teha, et tal pole kavatsust minema joosta ega kellelegi viga teha.

Mõni minut hiljem lonkis tütarlaps tagaustest välja, joonistusplokk käes. Ta jalutas suure tammepuuni, mis kaugemal seisis, panemata tähele, et kõndis mööda tumedapäisest noormehest. Jõudes pingini, mis puu kõrval oli, istus ta maha, avas ploki ning jäi tamme vaatama. Hetk hiljem suunas ta pilgu alla paberi poole ja hakkas sinna jooni tõmbama.

Max aga ilmselgelt märkas, kui keegi äkitselt tema eest möödus, joonistusplokk käes. Ta vaatas huvitunult neidisele järgi, kuni too maha istus ja mingi hetk ka joonistama hakkas. Käed taskusse pistnud, jalutas ta rahulikult neidise poole, viies korra ka pilgu arstile, kes teda nüüd jälgis. Jõudnud tüdruku selja taha, viis ta pilgu joonistusele, kuhu vaikselt midagi ka kujunema hakkas. Ta ei öelnud aga midagi, sest ei tahtnud riskida sellega, et neiul võpatades mingi sündroom välja lööb.

Emily tunnetas, et keegi oli temast möödunud ja tõstis pilgu. Mõnda aega jõllitas ta enda ette, kuid nähes vaid ühte järelevaatajat kehitas neiu õlgu ja jõudis järeldusele, et ilmselt nad siiski ei usalda teda piisavalt. Tütarlaps vaatas uuesti paberile ja hakkas tõmbama joont, kui kuulis äkitselt väikst oksa prõksatust selja taga. Välkkiirelt pööras tüdruk end ümber ja vaatas suurte ehmunud silmadega mehele otsa.

Natuke maha rahunenuna, tüdruk ohkas. "Kes sa oled? Niimoodi teise selja taha tulla pole viisakas," ütles ta tauniva tooniga.

Max astus samukese tagasi, kui tema ees istuv neidis äkitselt end ümber pööras ja ehmunud ilmega teda vaatas. Ta ootas veidi aega, et näha, mis sealt nüüd tuleb, kuid saades sealt hoopis küsimuse, jäi ta endiselt oma kohale. "Sorry," vabandas ta, "ma tahtsin lihtsalt näha, mis sa joonistad." Kutt naeratas kiirelt ning viis pilgu korraks ka tema joonistusele.

Tütarlaps tõstis ploki kõrgemale, noormehe silmade juurde. "Labürint," ütles ta üheainsa sõna. "Mulle meeldib neid joonistada, neisse on tore ära eksida vahelduseks, selle maailma eest ära," tüdruk naeratas. Kohe tunnetas ta aga, et oli liiga lähedaseks muutunud tema jaoks täiesti võõra inimesega, ja tõmbus tagasi. Kinnitanud pilgu uuesti pildile, pomises ta "Emily Svart."

Maximilliano kergitas üllatunult selle vastuse peale kulme ning vaatas nüüd joonistust tähelepanelikumalt. Meenutas tõesti labürinti. Huvitav mõttekäik tollel tüdrukul.. Ta märkas neidise äkitset muutust olekus ja viis pilgu temale. Kutt seisis endiselt tema selja taga, mistõttu ta nüüd ümber pingi kõndis ja ta kõrval istet võttis. "Max," tutvustas ta ennastki, naeratades korra. Tema perekonnanimel ei olnud nii kui nii vahet. See oli pikk, tüütu ja ameeriklastele halb hääldada.

Emily noogutas, pööramata pilku pildist eemale. Aegajalt keeras ta paerit, et mugavamalt jooni tõmmata. Vahel hoidis ta pastakat ühe koha peal liialt pikalt ja lehele tekkis suur tindiplekk, neiu lausus "kurat" iga kord, kui see juhtus. Peale selle oli aga täielik vaikus. Mõnda aega selles vaikuses istudes hakkas tütarlaps end ebameeldivalt tundma ja vaatas uuesti Max'i poole. "Ja mille eest sind kinni pandi?" küsis ta kõvera naeratusega.

Maxil aga ei olnud sugugi ebamugav seal istuda. Ta vaatas üpriski suure huviga, kuidas neidis joonistas ja iga kord, kui vandesõna "kurat" tema poolt kostus, ilmus kuti näole kerge lõbustatud muie. Emily küsimus pani ta aga korra turtsatama. Kõlas, nagu nad oleksid vanglas.. Ei tea, kas tüdrukule tunduski täpselt nii? "Ma olen hull väidetavalt," kehitas ta õlgu, millegipärast tahtmata lähemalt rääkida. Ta oli niigi palju juba seda siin maininud. "Ja sind?" küsis noormees muiates.

"Milles see väljendub?" küsis Emily, jätkuvalt pead tõstmata. Kui ta kõrgemalt aga linnulaulu kuulis, vaatas ta üles ja hetkeks, hetkeks oli tema huulil õrn naeratus, kui ta sinist lindu, kelle täpset liiki neiu küll öelda ei osanud, oksal ringi tatsamas nägi. Üsna pea lendas lind aga ära ning tüdruku ilme muutus jälle morniks.

"Kui ma õigesti mäletan, oli üks neist põhjustest, miks ma siin kinni olen, nimega Münhauseni sündroom... väidetavalt mõtlen ma endale ise haiguseid välja, et tähelepanu saada... Ma pole kindel, kas sellega nõustun, aga noh..." Tütarlaps kehitas õlgu. "Depressioon ka, nende väitel on eriti sügav ja tõsine, mina ise arvan, et... noh... ma ei tea," lausus neiu ohates ja pööras jällegi joonistusplokki enda süles, et teistpidi jooni paberile vedada.

Ja ikka pidi ta täpsustamist küsima.. Ah, suva, hullud on nad seal kõik eniveis. "Hallukates," sõnas Max kergelt ohates ning jälgis seejärel tüdruku pilku, mis hoopiski linnule äkitselt suundus. Ta kergitas korra kulme, kuid ei öelnud midagi. Ta kuulas Emily vastuse tema haiguse kohta ära, ise samal ajal targemaks saades. Ilmselgelt ei teadnud ta neist sündroomidest midagi, nii et ta oli üpriski rahul, et neidis seda ise veel selgitas. "Sa ise arvad, et oled täiesti terve?" küsis kutt rahulikult, kuna just nendes "mina arvan" kohtades oli ta hääl ära vajunud.

"Hallutsinatsioonid pole vast veel nii hullud..." sõnas Emily. "Vaadates, millsite inimestega ma viimase nädala jooksul siin kokku olen puutunud, oled sa peaaegu et normaalne." Tüdruku suul oli jällegi kerge naeratusevine.

"Ma ei arva, et olen terve, depressioon on mul vist tõepoolest, kuid ma ei usu, et nii tugev, nagu arstid väidavad. Ja Münhauseni sündroomi kohta ei oska ma tõesti midagi öelda. Ma ise tunnen, et olen lihtsalt nõrga immuunsüsteemiga," ütles neiu õlgu kehitades.

Ei ole hullud? I don't think so.. samas jah, võrreldes paljude teistega, kes seal hullumajas olid, oli tema tõesti isegi pehmeke. "Ju vist," sõnas max selle peale, muiates kergelt. Ta kuulas neiu seisukoha enda haigstustest ära ning noogutas seejärel arusaadavalt. "Nojah, eks see arvamus ei kipu jah väga arstitega klappima," lausus ta, "mina ise ka näiteks ei arvanud, et ma oma haiguse pärast vaimuhaiglasse minema peaksin. Aga näed - siin ma olen.."

"Mis kujul need hallutsinatsioonid väljenduvad?" tundis neiu huvi. Ta tõmbas viimase joone paberile ja sulges seejärel joonistusploki, suunates lõpuks ometi kogu oma tähelepanu Max'ile.

"Muuseas, proovi see ära lahendada..." sõnas tüdruk hetke pärast, avades uuesti joonistusploki lehelt, kus viimati oli ja lükates selle Max'i nina alla. Vähemalt Emily ise leidis, et see oli üsna keeruline, kuid kuna ta ise selle tegi, ei saanud ta selles päris kindel olla. "Ja vastust tahan ma sellele vaatamata, et teise tegevuse sulle andsin," lisas tütarlaps igaks juhuks, kuna oli kohtunud varem inimestega, kes kõiki võimalusi ära kasutasid, et mitte küsimustele vastata.

Max hakkas uba vaikselt vastama, kuid seejärel andis Emily talle enda joonistusploki, kus oli tema tehtud labürint. Ta võttis selle kätte ning mõtles sellele nüdü keskenduda veidikeseks ajaks, kuid nagu välja tuli, oli tal ikka vaja vastata. Ta muigas selle peale korra. "Ma näen hallutsinatsioone nagu oleksid need täiesti tavalised inimesed," lausus ta, vedades samal ajal näpuga mööda labürinti väljapääsu poole. "Ja selle all mõtlen ma tõesti, et täiesti tavalised, sest vahest on neil isegi raske vahet teha, kas ma olen nüüd pärisinimese otsa sattunud või mitte." Ta peatus korra ja vaatas Emilyle otsa. "Sa oled ikka päris, eks?" küsis ta igaksjuhuks.

Tüdruk noogutas. "Olen. Aga kui sa hallutsinatsiooni otsa satud, kas ta vastaks sellele küsimusele eitavalt?" küsis Emily. "Kuidas sa üldse lõpptulemusena vahet teed, kas keegi on hallutsinatsioon või mitte? Kas see üldse on võimalik?"

Neiu oli ka õnnelik, et oli leidnud kellegi, kellele labürinte näidata. Tema vanemad olid seda tobedaks ajaviiteks pidanud ja sõpru Emily'l koolis polnud. Võiks peaaegu öelda, et ta nimetaks hetkel juba Max'i sõbraks, kui keegi küsiks. Samas pole see ka ehk ime, kuna Max oli esimene inimene peale tütarlapse enda vanemate, kellega ta oli üle 10 minuti suhelnud, ning see tundus neiule uskumatu, et see üldse võimalik oli.

See oli huvitav küsimus. "Ma ei tea. Ma ei ole selles kindel. Ma ole üheltki hallutsinatsioonilt seda otseselt küsinud, nii et ma ei oska öelda, mida nad vastaksid," lausus Max. "Ise ma vahet ei teegi. Ma saan alles siis aru, kui lähedusse ilmub inimene, kes mind iseendaga rääkimise pärast imelikult vaatab." Kutt turtsatas korra, kui talle nii mõnigi selline olukord meenus. Võib täitsa öelda, et tal oli äraütlemata piinlik sellistel olukordadel. Eriti veel, kui mõni tuttav lähedusse sattus. Ta ajas endiselt näpuga mööda labürindi jooni ning kortsutas kulme, kui talle taaskord takistus ette tuli. Ja tema veel arvas, et on nendes osav..

"Tjah... see võib vist päris keeruline olukord olla," pomises Emily vaikselt, pigem endale, kui Max'ile. Talle oli tundunud enda olukord keeruline, aga samas, kui ta kujutaks ette, mis tunne on elada nii, et sa ei tea kunagi, kas inimene, kellega sa suhtled on päris, või mitte... "Millal need tekkima hakkasid?" küsis tüdruk pärast lühikest mõttepausi.

Oligi üpriski keeruline. Alles nüüd, vaimuhaiglas, pidevalt psühhiaatritega rääkides, oli ta vaikselt aru saamas, kui raskeks võinuks tal niiöelda seal pärismaailmas minna. Sel ajal ta muidugi sellele pihta ei saanud.. Tema jaoks oli kõik normaalne. "Ma ei tea seda," lausus Max, "need võisid juba päris ammu olla. Selles suhtes, et.. minu jaoks olid ju kõik päris."

Emily noogutas arusaavalt. "Aga millal teised inimesed aru hakkasid saama, et sul hallutsinatsioonid on?" küsis ta. "Anna andeks, ma vist kõlan nagu ülekuulaja... Mul on halb komme seda inimestega teha, keda esimest korda kohtan, seetõttu hoitakse minust ka palju eemale, et ma muutun neile ebamugavaks," ohkas tüdruk, hakates käesolevat pliiatsit keerutama ja pillates eseme üsna pea lihtsalt maha. Õrnalt punastades krahmas neiu selle uuesti üles.

Maxi silmadesse ilmus kergelt lübus tuluke, kui Emily vabandas oma uudishimutsemise pärast ning ka pliiatsi maha pillamise pärast punastas. "Ära muretse, ei ole hullu," lausus ta rahulikult. "Teised hakkasid sellest aru saama siis, kui märkasid minu veidrat käitmust. Tead küll.. pidevalt endaga rääkimine ja nii edasi." Ta ohkas kergelt.

"Mnjah... Kuidas su perekond sinusse suhtub?" küsis Emily järjekordse küsimuse. "Kuna ma olen kuulnud nii ilusaid jutte sellest, kuidas perekond aitab inimesel haigusest üle saada, kui ka hirmujutte sellest, kuidas kõik haigest lahti ütlevad... minu vanemad on vist kuskil vahepeal. Ma leian küll, et tervenemine oleks palju kiirem, kui pere oleks vastutulelik... kas mitte pere hülgamine ei pruugi tekitada inimeses sümptomeid?" arutles neiu, panemata tähele, et kogu enda mõttekäigu kõval häälel välja ütles.

Max kuulas Emily arutluse enne ära, kui vastas. Ta polndu ammu nii jutuka inimese otsa sattunud.. "Ma olen ka pigem arvamusel, et see, kuidas perekond sinusse suhtub, mängib üpriski olulist rolli nii haiguse tekkimises kui ka selle paranemises," lausus ta. "Minul on endal on vist siiski vedanud. Mu vanemad olid algul küll kergelt öeldes šhokeeritud, kui sellest aru said, kuid on nüüdseks üritanud teha kõike nendest oleneva, et mu paranemisele kaasa aidata." Kutt muigas korra rõõmutult. Vahest ülearugi..

Emily naeratas. "Siis on hea, et nad vähemalt kaasa aitavad. Minu vanemad paistavad leidvat, et nad panevad mu nii kauaks ära, kuni ma jälle normaalne olen," lausus tüdruk. Seejärel jäid nad uuesti vaikusesse, kuna neiu ei osanud enam midagi muud rääkida. Selle asemel jäi ta vaatama hoopis seda, kui kaugel Max labürindi lahendamisega on.