"Elas kord.."

Oh, äge. "Sa oled üksi seal, eks?" küsis Drew rõõmsalt kutile järgnedes.

"Ei tead, sinu surnud vanavanaemaga." turtsus Nick, kindlalt oma toa poole liikumas. Loomulikult elas ta üksi. Keda temasugusega ikka kokku lasta.

Otseloomulikult. "Tore, tore," muigas Drew. Elaski üksi! Huvitav, kas tema palat oli samasugune, nagu Drewil?

Viimask jõudis Nick oma palatini. Ta astus sisse ja lõi ukse suhteliselt valjult kinni. Ta astus pani raamatu kapile ning astus akna juurde, jäädes sealt välja põrnitsema.

OT: Ta astus pani raamatu kapile...

Drew kergitas üllatunult kulmu, kui üks tema ninaees kinni langes. "Sa oled ebaviisakas," muigas noormees ust avades, sisse astudes ning seda enda järel sulgedes. Aga kena, jaa. "Aga see teebki su huvitavaks," lisas ta Nickholase juurde astudes, käed tema ümber libisemas ning huuled kergelt nüüd mehe kaelale toetumas. Mmmaitsev. Drew oli endale uue mänguasja leidnud.

OT: Andesta, ma pole kolm päeva korralikult maganud Said aru küll, mis ma öelda tahtsin

Kui Drew sisse astus, pööritas Nicholas silmi, kuid eiras teda esialgu. Siis, kui kuti käed ümber noormehe libisesid ja Nick oma kaelal kuti huuli tundis, tegi ta midagi. Nimelt võttis ta Drew käed enda ümbert, pööras end ringi ning astus sammu tagasi - otse vastu aknalauda. "Mi.. Mida sa tahad?" küsis ta hirmunult.

OT: Saad andeks.

"Mhh, ega ma sind ära ei tapa," pomises Drew muiates, kui mehele lähemale astus. Ümberpiiratud, nagu too on. Kuna Nick oli tema käed ära võtnud, toetas Drew need nüüd aknalauale. Ta oli üllatavalt selge mõtlemisega hetkel. "Sind tahan, mida muud."

Nicholas liibus aknalauale lähemale, peaasi, et Drewist eemale "Ma ei ole gei," sõnas ta väriseval häälel. Nick ei osanud midagi teha...Uks oli kinni, akende taga polnud kedagi ja jõuga ta Drewd juba üle ei mängi. Pealegi oli tüüp temast vanem ka ju.

"Ma ka mitte," kehitas Drew õlgu. "Tegelikult pole ma isegi mitte bi. Veider. Aga ma tahan sind." Drew kortsutas õrnalt kulmu ja naeratas siis ingellikult. Tegelikult saaks jõuga temast lahti küll, sest ega ta väga tugev nüüd ka polnud. Noh, piisavalt. "Üks kord lihtsalt, ära muretse." Drew naeratas õrnalt, kui kutile lähemale liibus ja õrnalt tema kaela suudles.

Nicholase süda hakkas kiiremini peksma ja tema hääl rohkem värisema "Jäta," ütles ta vaikselt ja pani käed kuti rinnale, et teda eemale lükata. Noormees tundis, kuidas talle klomp kurku tuleb ja pisarad silma tõusevad.

"Miks?" Drew kergitas õrnalt kulmu, kuid ei tõmbunud eemale, vaid libistas käed poisi puusadele, kui talle pigem lähemale liibus ja nüüd tähelepanelikult talle otsa vaatas, hetkeks enda huultega tema omasid riivas, eksperimenteerivalt. Tal ka esimene kord, eks.

OT: Agressiivsemalt, ma jooksen ära muidu Seo kinni mind kuhugi

"Sest ma ei taha." ütles Nick hirmunult ja tõmbas oma pead eemale. Tal polnud kuhugi põgeneda ka. Kui ta läheks välja, siis kuhu? Drew ju järgneb talle. Kellele ta räägiks? Kes teda usuks? Ta on ju psühhiaatriahaiglas, jumal küll.

OT: *naerab*
As you wish. Skiso siiski.

"Ah jää vait," pomises Drew ning tõmbas Nicki endaga kaasa ja lükkas ta voodile pikali. "Kui ma tahan sind, siis ma tahan ja ma saan ka," rääkis ta täitsa rahulikult, aga samas tõmbas tõmbas kusagilt mingi riide, millega ta Nicki käed hullu kohta väga rahulikult kinni sidus. "Ma olen kindel, et see on hea."

"Lase mind lahti, lase mind lahti, lase mind lahti," korrutas Nicholas ja üritas rabeleda, kuid juba oligi ta kinniseotult voodil. Ja näis, et Drew sõlmi juba oskas teha..Nicki silmadest hakkasid pisarad jooksma ja ta vaatas kutti. Mis nüüd? Ta ei saa ju teda ära vägistada, keegi hakkab neid otsima, keegi tuleb ja seob ta lahti, eks?

Ei tule kedagi. Miks peakski? Tubade päevane kontroll oli ju juba ära... "Shh," pomises Drew. Ega ta suurt midagi teha ei kavatsenudki. "Äkki hakkab sulle meeldima." Siis tuleb küsib lisa. Vaevalt. Igatahes Drew vajutas kerge lõbusa musi poisi huultele ning istus rahulikult tema põlvedel, samas kui tema pükse lahti harutas ja käe nooruki bokseritele libistas.

"Palun ära tee," anus Nick "Ma olen nõus kõige muuga, ma võin sul põgeneda aidata, ma võin kõike muud teha, aga palun ära seda tee," palus ta härdalt, pisarad jooksmas. Tal ei olnud karjumiseks jõudu. Tal polnud pea millekski jõudu.

Põgeneda? Ei, miks? Drewil poleks kusagile minna, tal siingi hea. "Sa ei tea, mida ma teha kavatsen. Jää vait." Viimase kahe sõna ajal lõi Drew noorukit häirimatult näkku, lahtise käega. Ja nüüd sikutas ta poisi pükse ja boksereid allapoole ning sulges sõrmed ümber Nicki riista, teda rahuldama hakates. Esialgu.

Nicholas vakatas. Ta ei saanud tõesti enam midagi teha? Noormees hammustas endale tugevalt põske ning keeras pea ära. Ta jälgis üht kriipsukest põrandal, mis juba aegade algusest ilmselt seal oli olnud. Kuti silmadest voolasid lakkamatult pisarad.

"Shh, ära nuta," sosistas Drew pehmelt, kui tema pisarad ära pühkis. Vaene lapsuke. Aga tal polnud väga aega selle üle mõelda, sest juba sättis mees end mugavamalt istuma ja kummardus, et Nicki riista nüüd juba huulte ja keelega hellitada ja peagi see endale suhu võtta. Raske uskuda, et esimene kord. Äkki polnudki.

Nick aga nuttis edasi. Kui Drew huuled Nicholase prints Albertit puudutasid, hakkas ta omakeskis üht saksakeelset luuletust lugeda. Kutt tegi kõik, et end lihtsalt välja lülitada ja mitte midagi tunda.

Drew muigas pisut luuletuse peale, aga jätkas kenasti tegutsemist. Las luuletab. Ise ta vaigistas hääli oma peas, kes arvasid, et ta toimib valest. Drew on siiski hull, ega ta suurt ei jaganud, mida ta tegi.

Siiski ei suutnud Nicholas end täiesti välja lülitada. Ta pigistas silmad kinni ning tõmbas järsult oma käsi lootuses, et äkki tulevad need lahti. Nagu selgus, siis tegi ta vaid endale haiget sellega.

Mida sa rabeled. Drew peatus, hambad ähvardavalt kuti riistale toetumas. Hammustab, kui maha ei rahune. Tegelt rikkus ta nii enda kui Nicki psüühikat täiega.