"Elas kord.."

Nicholas istus raamatukogus - ühes kaugemas nurgas, seljaga vastu seda toetudes - ja luges raamatut. Seal ei olnud palju inimesi ja nii tundis noormees end üsna kindlalt - nii nägi ta ju tervet raamatukogu ja niikaua, kuni uusi nägusid polnud, polnud ka ohtu.

Drew küll uus nägu polnud, kohe kindlasti mitte. Ning põhjuseks, miks ta raamatukogus oli, oli see, et ta ei rahuldunud raamatutega, mille internid talle tõid. Nüüd oli ta sinna lastud, sest ta oli üsna rahumeelne ka hetkel, ning peagi märkas ta vana tuttavat. Mis iganes siis ka selle põhjuseks polnud, miks tüüp seal haiglas on. Nicholas siis. "Mis loed?" küsis Drew järsult ja üsna valjult, teisi sealviibijaid häirides.

Nicholas võpatas ja tõstis pilgu "Mida sa tahad?" pahandas ta natuke. Drew tundus talle kahtlane. Samas - kes talle kahtlased ei tundunud? Aga Drews oli midagi häirivat. Nick võis temga küll rääkida, kuid miski oli siiski veider.

Võib-olla kahe tujumuutja haiguse pärast Drew selline veider oligi. Sest nii bipolaarsus kui skisofreenia kallutasid tema tuju ühest äärmusest teise. Pluss skisofreenia lisas hallutsinatsioonid. "Ma küsisin, et mida sa loed," ütles Drew silmi vidutades ning vaatas poisi raamatu poole, mille pealkirja polnud tal võimalik näha. Kahju, kahju.

"Raamatut loen, kas sa ei näe," turtsatas Nick. Ega ta ei tahtnud väga ju tunnistada, et tema lemmikraamatuks on Karupoeg Puhh. Pealegi oli tal endiselt tunne, et Drew plaanitseb midagi. Et keegi on kuti tema juurde saatnud mingite halbade kavatsustega.

"Mis raamatut?" Drew tundis praegu end väga targana, ja et Nicholas on mingi täielik jobu. Sest ta ei saanud aru, mida Drew enda küsimusega mõtles. Jap, täpselt nii Drew mõtles hetkel.

"Mis vahet sellel on?" küsis Nick. Kohe mitte ei tahtnud ta öelda, mis raamatut ta loeb. Ta tõusis hoopis püsti ning vaatas ruumis ringi, saamaks teada, kustpoolt oleks Drewst parem mööduda ja minema jalutada. See, et kutt teda piirata võiks, ei tulnud tal mõttessegi.

"Aga miks sa ei või siis öelda?" küsis Drew kohe, ning jälgis noormeest huvitatult, kui too püsti tõusis. Ei lähe kusagile ära, mkm. Kuigi too polnud veel kusagile läinud, oli Drew valmis teda peatama. Kisub tal raamatu käest ära. Vot nii väga tahtis teada, mis raamatut ta loeb.

Nick surus endale raamatu vastu rinda ning ristas käed. "Ei." ütles ta lihtsalt ja astus sammukese noormehe poole, et temast mööduda. Nüüd hakkas ta juba kahetsema, et istumiseks nurga valis. Eriti veel sellise pimedama nurga.

Drew kortsutas tungivalt kulmu. "Ütle!" Ta astus poisi teele ette, kui too temast mööduda tahtmise märke näitas. Miks ta ei võinud öelda? Mis see teeb talle haiget või?

"Ei." üritas Nick end rahustada. Ta tundis juba, kuidas tema käed värisema hakkasid ja aina rohkem tuli tal mõtteid, kuidas Drew ta siinsamas ära tapab ja mida kõike veel. Nick tundis ka paanikahoogu enda peale tulemas.

Drew oli alateadlikult kursis Nicki haigusega, noh, ta teadis seda, ja alateadlikult arvestas sellega, kuid ta tahtis teada, mida ta luges. "Mis see teeb haiget sulle, kui ma teada saaks?" Drewi kulmukortsutus süvenes.

"Jah," turtsatas Nick ning üritas kutist mööda astuda, see tal ei õnnestunud ja ta komistas peaaegu et kuti otsa. Kurat küll. Nicholase nahk hakkas juba vaikselt külma higiga kattuma "Lase mind mööda," see lause kõlas pigem palumise, kui käsuna.

Drew astus automaatselt tagasi, kui tüüp talle peaaegu otsa koperdas. Füüsiline kontakt polnud kunagi talle eriti meeldinud. "Okei." Aga ta järgneb talle. Igatahes astus Drew kõrvale.

"Aitäh," ütles Nick ja sammus ühe diivani juurde, et sellele istuda. Ta avas raamatu, et seda uuesti lugema hakata.

Drew naeratas ingellikult ja järgnes noormehele ning potsatas tema kõrvale istuma. Ja heitis pilgu raamatusse. "Oh, see on täiega hea raamat!" hüüatas Drew entusiastlikult. Talle meeldis.

Nick lõi raamatu kinni. "Jäta mind rahule." nõudis ta. Ta tahtis lihtsalt istuda ja lugeda - meenutada lapsepõlve. Kui nagu näha, polnud Drew sellega nõus. "Mida sa üldse tahad?" küsis ta siis.

"Mul on igav," virises Drew võib-olla natukene lapsikult, aga tal oligi paganama igav. Ikka nii igav kohe, et läheks teeks midagi. Ja kerge deprekas hakkas ka peale ilmuma. Jess!

"Ja mis mina peaksin lõbustama sind või?" turtsus Nicholas ja tõmbas sõrmedega üle oma käsivarre. "Me oleme raamatukogus. Võta mõni pornokas ja lõbusta end sellega," turtsus noormees edasi.

"Loe ise," pomises Drew masendunult, kui diivani seljatoele nõjatus ja silmad sulges. Mm... magada tahaks võinii.

"Mina loen Puhhi ja mulle sellest piisab," ütles Nick tuimalt ja üritas siis raamatusse süveneda.

"Ma tahan ka Puhhi lugeda," pomises Drew. Tahaks küll jah... veider. Aga igav oli ju.

"Riiulis olid veel mõned samasugused raamatud," ütles Nick tõsiselt ja tõusis püsti, et raamatukogust väljuda ja raamatut oma toas lugeda. Ta lootis, et Drew läheb ja võtab mõistliku inimesena endale teise raamatu ja jätab ta nüüd rahule.

"Kussalähed?" küsis Drew Puhhi unustades ning ajas end püsti, et mehele järgneda. Ei lähe kusagile, vottak.

"Oma tuppa," ütles Nick pahaselt. Või noh, tegelikult oli see ju palat. Aga ta oli seal juba niivõrd kaua sees elanud, et polnud vist väga vahet.. Nick sammus juba raamatukogust välja, märgates masendusega, et Drew järgneb talle. Damn.