Numb.

Chord naeratas taas. "Või et kitarri õppida," pomises kutt vaikselt. Siis libistas ta pöidlaga üle Katie huulte. "Mul on hea meel, et sa siin oled," pomises ta. "Ja et sa mind suudlesid. Et sa mind ei karda," lisas kutt.

Katie noogutas. Kitarri õppida jah. "Miks ma sind kartma peaksin?" küsis Kat, kallutades enda pea kergelt vasakult. Neiu jälgis mehe kindlaid nöojooni ja mõtles, et ta polnud varem isegi sarnast inimest kohanud. Niivõrd eriline oli Chord.

"Enamus kardavad mind," sõnas Chord. Ta mängis Katie sõrmedega. "Sa ju tead, mida ma puhketoas korraldasin," pomises kutt. Ta vaatas naisele silma. Aga äkki isegi ei teadnud? Samas, see oleks veider, kui ta ei teaks, mis seal toimus. Chord peksis ju põhimõtteliselt terve toa segi, kui ta Lyricule kallale tahtis minna, sealjuures süstides ühele sanitarile rahustit ja päris mitu sanitari üsna kasti löönud.

"Sel juhul peaksin ma iga teist inimest kartma. Kõik on millalgi mingi asja teinud, mille tõttu neist alguses eemal hoitakse, kuid hiljem unustatakse. Miks ei või seda korraga selja taha jätta?" esitas Kat retoorilise küsimuse. Katie jälgis mehe silmi.

"Sest ma teen seda jälle?" pakkus nooruk. "Ma ei suuda oma viha kontrollida ja ma teen alati vihahoos kellelegi haiget," lausus kutt ohates. Nii see paraku oli. Kui ta märatsema hakkas, siis ei saanud teda keegi peatada. Oli koguni olukordi, kus ta ise hiljem oma tegusid ei mäletanud, mis ta vihahoos teinud oli. See kõik andis inimestele ju piisava põhjuse teda karta või mitte?

"Sa oled raviasutuses. Kõik üritavad vihahooge peatada ja kartmine ei aita asjale kaasa. See ilmselt tuletab sulle ainult juhtunut meelde," pakkus Katie. Naine teadis, keda ja mida ta kartis ning need polnud kohe kindlasti vihahoos süütud inimesed.