Numb.

"Näed, midagi oskad. Ei ole ühtegi inimest, kes mitte midagi ei oskaks," lausus Katie. "Aga sa ütlesid, et varem oskasid midagi, aga nüüd enam mitte. Millest käis jutt?" küsis naine.

Aahsoo. No jah, midagi ta ikka oskas. Nagu välja tuli. "Ma kunagi mängisin kitarri," lausus kutt. Sealt ka hüüdnimi. As lame as it seems. Aga nüüd ta polnud aastaid mänginud. Kunagi ta tõesti armastas pilli mängida.

"Kas sa tahaksid uuesti proovida?" küsis Kat. Muusikatoas oli üks kitarr, aga Katie'l oli endal ka. Ta oli paar aastat kitarri õppinud, mitte midagi erilist. Kindlasti oli mees temast selles parem.

Chord raputas pead: "ei taha." Muusika... Jääb ära. "Ma parema meelega istuks siin," pomises kutt. Alles nüüd võttis ta käed neidise pihalt ära, katkestades sedasi kontakti. Ühtlasi ei vaadanud ta enam internile silma ja põimis oma käed enda ümber.

"Kas sa midagi peale istumise ei tahaks teha? Kasvõi kaarte mängida," pakkus Katie välja. Ta oli valmis isegi linnade põletamist või midagi sellelaadset mängima, kuigi tavaliselt tal polnud viitsimist.

"Ei, ei taha," raputas kutt pead, sulgudes aegamisi taas endasse. Pilk muutus aina tühjemaks. Aga see polnud nii lihtne, kui ravimitega oleks.

"Chord," sõnas Kat üsna valjult, et mees sellest unenäo laadsest vegeteerimisolekust äratada. "Räägi enda lemmikraamatust," palus naine. Katie mõtles, mis oleks parim viis Chord'i ravimiseks. Kindalsti oleks vaja ta tagasi muusika juurde suunata.

"Mul pole seda," pomises kutt. Ta põrnitses endiselt tühja kohta seinal, kuhu hakkasid tekkima mustrid ja lilled, jooned, liblikad. Mis iganes. Luulud for the win. Ja siis muutus kõik aina pimedamaks ja liblikad surid, lilled närbusid, tuba muutus hämaramaks. Chord tõstis pilgu ja vaatas lakke, kuhu olid tumedad pilved tekkinud, seinad värvusid mustaks. Chord põimis tugevalt käed ümber oma põlvede. Pimedus tahtis teda endasse matta.

Katie nägi esimest korda, kuidas Chord hakkas endasse kiirelt sulguma. See oli üsna šokeeriv. Kat ei teadnud enam, kuidas mehe täelepanu haarata ja ta sealt maailmast välja tuua. Naine tegi otsustava liigutuse ja suudles Chordi.

Järsku lõi tuba valgeks. Luulud kadusid mingi ime väega, kui Chord tundis neidise huuli endaomadel. Kui ammu ta polnud kellegi huuli tundnud. Noormees sulges oma silmad ja vastas ettevaatlikult suudlusele. Nii kaua olid kõik teda kartnud ja nüüd neidis lihtsalt suudles teda. Wow!

Katie tõmbus mõne hetke pärast eemale ja vaatas noormeest. Alles nüüd jõudis Kat'ile kohale, mida ta tegi. Siiski ta ei kahetsenud seda, mees sai luuludemaailmast välja tõmmatud ja ausalt öeldes polnud see suudlus halb.

"Miks sa nii tegid?" küsis kutt neidisele silma vaadates. Nüüd tahtis Chord veel ju. Nüüd ta mäletas, mis tunne see on ja nüüd ta igatses seda. Ta igatses kellegi lähedust.

"Et sind tõmmata ära sellest mustast august, kuhu sa jälle kukkuma hakkasid," lausus Katie. Naine viis pilgu eemale, sest ta tundis end jälle nagu gümnaasiumi ajal.

"Ja ainult selle pärast?" küsis Chord veidi kahtlevalt. Ta silmitses neidu endiselt, pööramata temalt pilku. Ühtäkki kallutas ta end naisele lähemale ja vajutas musi Katie põsele. "Sa küsisid, mida mulle teha meeldib," sosistas kutt. "Seda," sosistas Chord, võttis õrnalt neidise lõuast, keeras ta näo enda poole ja suudles teda taas. Vat seda talle tõesti meeldis praegu teha, ilma et ta peaks tundma end kuskile surutult.

Katie ei vastanud. Pool tõde on ka tõde või ei ole? Neidis kuulas Chord'i sosistamist ja tal jooksid külmavärinad üle keha. Ootamatu, aga samas nii huvitav hetk. Kat vastas suudlusele ja asetas enda käed mehe õlgadele. Hetkel ei tulnud neiule pähegi, et asi on vale.

Katie polnud ju otseselt Chordi raviv intern. Või oli? Ja truth is, vale oli see vaid selle pärast, et Chord oli raskelt haige ja võis igal hetkel enesetapu teha. Katie saaks väga haiget. Kui ta oma tunded kutiga seob. Aga besides all that mõjus suudlus kutile pigem positiivselt. Chord liibus neidisele lähemale ja libistas oma käe ta põsele. Nii pehmed huuled olid Katie'l.

Katie naeratas läbi suudluse ning pühendas ennast jälle sellesse. Imelik, kuidas mõni asi võis välja kukkuda. Kat nautis igat hetke suudlusest ja ta tundis, et süda peksis juba liiga kuuldavalt. Tüdruk lootis, et Chord seda ei kuulnud.

Eii, nii valjult Katie süda ka ei tagunud. Aga oleks nad teineteisele lähemal, oleks ta seda ehk tundnud. Noormees muutis suudluse õige pisut kirglikumaks. Üle pika aja tundis ta, et ta elab taas. See oli loomulikult suurepärane tunne.

Katie'le meeldis see õrnus. Siiski hakkas Kat natuke ahnust suudlusele juurde lisama. Neidis oli kindel, et ta on tagasi gümnaasiumis, kus toimus esimene "suur armumine". Täpselt samasugune tunne.

Viimaks tõmbus Chord suudlusest eemale, sest edasi nad minna nagunii ei saanud ju. Ja siis ta... naeratas. Üle väga pika aja. Ja siiralt. "Sa oled nii ilus," naeratas noormees ja tõstis pilgu neidise huultelt tema silmadele. Chordi käsi oli ikka neidise põsel.

"Sina ka...Ja sa oled ilusa hingega," lausus Kat tasaselt. Ta näol oli ikka veel see naeratus, mida oli raske maha pühkida. Katie jälgis mehe sooje ja sügavaid silmi.

Chord naeratas. "Läbi suudluse nägid mu hinge?" küsis ta, silmad ikka veel Katie silmadel. Who knows right. Ta libistas teise käe ümber tüdruku ja tõmbas ta ilma igasuguse vaevata endale sülle. Nüüd nad olid teineteisele võimalikult lähedal. Chord libistas mõlemad käed ümber Katie. "Ma tahan sinuga olla," pomises kutt vaikselt, hetkeks silmi langetades. Kas see tähendab, et ta reedab Anna?

Katie naeratas. See oli üks võimalus. Tegelikult oli naine kindel, et Chord polnud mõni lapsemeelne hull. Ta paistis olevat tõsine, sügav inimene. Kat hammustas huulde, kui ta kuulis seda lauset. "Tunne on vastastikune," lausus naine naeratusega.

Nüüd tundis ta end küll väga hästi. Chord tõstis taas pilgu ja vaatas Katie'le silma. Ta libistas käe mööda neidise selga üles poole ja mängis tüdruku kiharatega. Kõik Katie's tundus nii täiuslik. Jeap, Chord oli ise ka paras koolipoisike. Aga teiste siinse maja asukatega võrreldes, polnud ta ju hull. Ta oli depressioonis, aga mitte hull, tal polnud ajuhärvet kui sellist. "Mida sulle teha meeldib?" küsis kutt.

"Mulle meeldib...Kitarri õppida, rääkida...,"lausus Kat ja jäi mõttesse. Rohkem asju korraga ei meenunudki. "Sinuga on veel eriti tore olla," parandas Katie enda nimekirja. Kuidas ta sellise asja välja jättis.