Tired of feeling so numb

Uhke Lexus peatus haiglahoone ees ning väikese viivitusega avanes juhipoolne uks, kust astus välja keskealine tumedas kostüümis naine, kes ärevalt kõrva küljes olevasse hands free seadeldisse miskit vatras. Kõik ülejäänud uksed püsisid pea minuti suletult, samas kui autos sees üritas nooremapoolne naine Holly'le selgeks teha, et see kõik on tüdruku enda jaoks. Ja olgugi, et neidis tahtis terveks saada, oleks ta eelistanud seda kodus ja iseseisvalt teha. Eelnevast haiglas oldud ajast polnud tal ju kuigi head mälestused.
Viimaks suutis tüdruk end piisavalt kokku võtta ning ronis samuti autost välja, surudes käed kohe oma hallika pusa varrukatesse. Vihma sadas ning noorem naine - kooli psühholoog - palus neiul juba ees ära sisse minna, samas kui tema ise tüdruku asjad võttis ja tolle ema, kes vihma tõttu autosse tagasi oli istunud, kaasa minema keelitas.

OT: Siia võib siis mõni arst tulla.

Teade uue patsiendi saabumisest jõudis Emilyni vahetult enne tüdruku saabumist, sestap astus naine oma madala kontsaga kingade kõpsudes fuajeesse just õigel hetkel, et näha Hollyt hoonesse astumas. Näol sõbralik naeratus, kõndis naine kergel sammul piiga juurde. "Tere," tervitas ta üsna reipa häälega, "mina olen dr Byron, aga ka Emilyks kutsuda on täiesti okei." Tõstnud pilgu, vaatas peaarst ukse poole. See tüdruk ei saanud ju üksi tulla, kuhu jäi tema ema?

Holly jõudis vaevu pilgu üle fuajee viia, kui juba keegi tema juurde sammus. Veidi kõhklevalt astus neidis sammukese tahapoole, silmitsedes naist hetke. "Holly," sõnas tüdruk viimaks, tuletades endale viisakusreegleid meelde. Nähes, kuhu arsti pilk suundus, vaatas ka Holly uste poole. Ja hetk hiljem tuli endiselt telefoni otsas vadistav naine sealt kiirustades sisse, psühholoog talle järgnemas. Holly ema tuhises neist ükskõikselt mööda, suundudes registreerimislauani. Psühholoog aga peatus nende kahe kõrval, sirutades arsti suunas käe. "Tervist, mina olen Kate," sõnas naine naeratades. Holly pilk oli vahepeal jälle ringi ekslema läinud.

Emily saatis mobiiliga rääkivat naist pilguga ning pöördus siis teise naise poole. "Dr. Emily Byron," tutvustas peaarst end ametlikult. Vaadanud Holly poole, sõnas ta tüdrukule: "Natuke läheb aega, nii et sa võid sinna diivanile istuma minna. Seal on ka mõned ajakirjad." Sõnade saateks viipas naine väikese laua ja selle ümber asuvate diivanite poole, et taas tähelepanu Kate'ile pöörata.

Holly tõstis pilgu ja noogutas, sammudes siis näidatud kohani, kus ta mingi suvalise loodusteemalise ajakirja kätte võttis ja seda lappama hakkas.
"Mina olen Holly koolis töötav psühholoog," sõnas Kate selgitavalt, viies pilgu siis tüdruku emale. "Nagu näha, siis tema poolt tüdruk erilist toetust ei saa," ohkas naine.

Emily silmad liikusid taas mobiiliga rääkivale naisele, kes (enam mobiiliga ei rääkinud) oli valvelaua juurde jõudnud ja seal paberimajandusega tegeles. "Mittetoetav perekond on väga halb faktor..." lausus naine taas Kate'i poole vaadates. "Kahjuks on väga paljude meie patsientide lugu just selline. Kas Hollyl on keegigi, kes teda toetab?" küsis ta siis.

"Holly puhul oli see vallandav tegur. Ta hakkas ebastabiilseks muutuma vahetult pärast ta isa lahkumist," sõnas Kate kergelt noogutades ja viis pilgu hetkeks tüdrukule, kes üsna süvenenult ajakirja luges. "Ta ei lase kedagi ligi. Koolis hoidis ta pigem omaette.. Kui ta üldse sinna jõudis. Ma olen üritanud teda rääkima saada, aga ta kinnitab lihtsalt, et rääkimine ei aita," lausus naine. "Eelnev vale diagnoos on ta väga umbusklikuks muutnud kõigi arstide suhtes."

Emily kaalus psühholoogi sõnu mõnehetkelises vaikuses, silmad taas Holly poole pöördunud. "Sarnaseid juhte on siin varemgi olnud ja olen üsna kindel, et Hollyga saab kõik korda. Me tegeleme patsientidega siiski otsekontakti, mitte ravimite abil." Ja selle üle võis uhke olla, sest Wyvershore'ist väljusid inimesed kas tervetena... või jalad ees. Olenes juhtumist. "Kuigi ma tahaks tema emaga natuke vestelda... On ebainimlik omaenda last mitte toetada, kui sel on raske." Naise hääles mängles pahane noot.

"See olekski parim variant. Ta oli pikka aega ravimitest sõltuvuses ja noh.. Me keegi ei tahaks, et see uuesti juhtuks," ohkas Kate, viies seejärel pilgu Holly emale, kes justkui kutsumise peale nende juurde suundus. "Te võite ju proovida.." jõudis Kate vaikselt öelda. Annabeth silmitses neid kaht hetke, naeratades siis meeldivalt. "Tere, mina olen Hollykese ema. Teie hakkate teda ravima, jah?" vuristas naine.

Emily hakkas psühholoogile juba vastama, kui Holly ema nende juurde ilmus, ning naine pani suu kinni, et näole ametlikult asjalik naeratus manada. "Hollyt hakkavad ravima mitmed Wyvershore'i arstid, aga jah, võib ka öelda, et mina olen nende seas," vastas peaarst tüdruku ema silmitsedes. "Proua Becker, palun vastake mulle ausalt - kas te märkasite Holly käitumises muutusi peale seda, kui tema isa lahkus?" küsis naine, silmis tõsine pilk. Haigusloos oli kirjas kõik, mis eelmises haiglas kirja pandi, kaasa arvatud tegurid, miks patsient sellises seisundis oli.

Annabeth tõsines paari pügala võrra, raputades siiski kindlalt pead, mõeldes siis sekundi. "Kui, siis vaid nii palju, et ta pidi vaid ühe vanema tähelepanuga hakkama saama. Aga ta on koguaeg paras vinguja olnud," sõnas naine, naeratades siis viivuks. Kate pööritas vaid silmi, hakkamata igaks juhuks midagi lisama. Tema oli Holly emaga omi jagelusi pidanud küll ja küll. Naine oli lihtsalt pime ega saanud aru, mis ta tütrega toimus.