Numb.

Channing istus oma palatis, oma voodil ja vaatas väikesest aknast välja. Tema palati uks oli irvakil, aga keegi teda segama polnud tulnud. Veel. Tema pilk oli nukker ja tuhm, nagu oleks ta kõigest väsinud, mida ta ju tegelikult oligi. Väsinud sellest neetud maapealsest põrgust. Seljas oli kutil t-särk ja dressipüksid, kriimulised armid tema vasaku käe välisküljel olid vaatajatele näha, aga kes teda ikka siia vaatama oleks tulnud.

Katie oli rutiinsel kontrollil. Viimane palat oli Channing Dice'i oma. Kat koputas kergelt uksele ja astus sisse. Mees paistis olevat tüdinud, väsinud...Eemalolev. "Hei," sõnas Kat. "Kas sa näiteks jalutada ei taha?" pakkus neiu välja. Toas mõtles ta ilmselgelt ainult halbu mõtteid.

"Ei taha," pomises kutt. Tema ja jalutada. Ei aitäh. Ja kohe kindlasti mitte õue. No way. Sinna ei lähe ta relva ähvardusel ka. Okei, nii hull see asi ka polnud, aga õues talle lihtsalt ei meeldinud. Aeglaselt vedas ta oma silmad aknalt ära, et noorele internile pilk peale visata.

"Aga ehk soovid rääkida," pakkus Katie välja. See tegi peaaegu füüsilist valu näha kedagi nii morni ja tüdinuna. Siiski meeldis neidisele oma töö, sest talle meeldis inimeste eest hoolitsemine. Juba noorena oli ta paljude usaldusisik.

Chord ohkas. "Ei," vastas kutt napisõnaliselt. Ta oli juba küll rääkinud ja uuesti rääkimine ei aitaks midagi. See ei muudaks midagi. Füüsiliselt jääks kõik samaks. Kutt põrnitses neidist ootavalt.

Katie sulges ukse enda järel. "Ma ei tahakski autoõnnetusest rääkida. See juhtus ja see ei pea uuesti juhtuma. See oli õnnetus," seletas naine. Et enda hirmust üle saada, pidi sellele aeg-ajalt otsa vaatama. Kat tegi seda ühe mälestuse puhul ja avastas ühel hetkel, et ta oli sellel minna lasknud.

Chordi käed hakkasid värisema. "See oli minu süü. Kõik teavad, et see oli minu süü," pomises kutt. Ta hingamine kiirenes. Ilmselgelt hakkas ta endast välja minema. Come on, siiani olid kõik tema ümber tantsinud, et ta jumala eest ei ärrituks ja nüüd see intern siin läheb julmalt kohe pearoa kallale. Wow, oli ta alles julge.

"See ei olnud sinu süü," kinnitas Katie ja istus mehe kõrvale voodile. "Õnnetusi juhtub, kahjuks juhtus see sinuga, kuid sa polnud asjas mitte kuidagi süüdi," lisas Kat. Ta ei kartnud hetkel ärritumist, asi võis olla hulljulguses või enda tegevuse kindluses. Kat arvas, et asjad ei paranenud, kui nendest ei räägitud.

"See oli minu süü," kinnitas kutt. Ta tõstis jalad voodile ja põimis käed ümber oma põlvede. "Mina kihutasin, mina ei vaadanud ette, minu pärast sõitis rong meile sisse, minu pärast on ta surnud," pomises kutt end kõigutama asudes ja tuimalt seina vahtides, pisarad kastsid ta põsed kiirelt märjaks, aga ta ei nuuksunud ega midagi.

Kat pühkis mehe põskedelt pisarad ära. "Rong tuli ootamatult, selliseid asju juhtub. Tead, et see polnud esimene kord, kui sellesarnane õnnetus juhtub," rahustas naine Chord'i. Katie ei teadnud, kas kallistada noormeest või mitte. Äkki poleks see mehele meeldinud.

Chord oli siin juba tundud sellega, et igaüks, kes füüsilist kontakti temaga lõi, sai pasunasse. Aga näis, et hetkel teda ei häirinud, kui Katie ta pisariad pühkis. "Minu pärast on ta surnud. See oli minu auto," pomises kutt. Ta kõigutas end edasi ja vahtis endiselt tuimalt seda ühte punkti seinas.

"Chord, kuula mind. Õnnetus juhtus. Ma tean, et sa läheksid ajas tagasi, kui saaksid, kuid see pole võimalik. Ka enda mahategemine ei aita. Ma olen kindel, et see tüdruk sooviks, et sa läheksid eluga edasi. Ma usun, et ta on sulle andestanud," rääkis Kat pikalt. Naine kallistas meest lootes, et ta rahuneb tasapisi.

Chord lõpetas kiigutamise, kui Katie teda kallistas ja üldse tardus hetkeks. Kuid siis ärkas temas miski ja ta põimis käed ümber neidise, kallistades teda tugevalt vastu. "Kuidas sa tead?" küsis Chord. "Et ta mulle andestanud on?"

"Mitte ükski inimene ei süüdistaks teist halbade juhuste kokkusattumisel. Tema ei võidaks midagi, kui ta oleks veel vihane. Andestamisega kaasneb alati mingisugune kummaline rahu, mis aitab edasi olla. Kindlasti on ta sulle andestanud," kinnitas Katie soojal toonil.

Chord hakkas vaikselt rahunema ja ta mõtles selle üle. Nooh, et naine just ütles, et tüdruk talle andestanud on, aitas kindlasti. "Kas sa oled ka lähedase kaotanud? Tead sa, mis tunne see on?" küsis kutt. Kindlasti ei teadnud ta, mis tunne on näha oma lähedast suremas. Ja kindlasti polnud ta kedagi surnuks sõitnud.

"Mu vanaisa," lausus tüdruk, lastes nüüd mehest lahti. Paistis, et Chord rahunes. "Ta ei surnud loomulikku surma, tal oli vähk," rääkis Kat avameelselt. See oli ehmatav, neidis oli juba mitu aastat leppinud faktiga, et vanaisat enam polnud, kuid ta polnud sellest eriti rääkinud.

"Siis sa tead, mis tunne see on," pomises Chord neidisele silma vaadates. Mehe nukker pilk peegeldas endiselt kogu valu, mida ta endas hoidis. Ta käed puhkasid rahulikult Katie pihal. Ja tavaliselt ta ei puudutanud mitte kedagi, kui ta neid just ei löönud, nii et neidis võis end läbimurde osaliseks nimetada.

"Jah tean küll. Alguses ma ei leppinud asjaga, kuid leidsin, et mis see tagantjärele muretsemine ikka aitab. Ei tohi midagi kahetseda, tuleb vaid vigadest õppida," ütles Kat lause, mis ta vanaisa oli tüdrukule kunagi öelnud. Naine tundis end Chordi seltskonnas hämmastavalt hästi. Ei pidanud iga sõna üle mõtlema, mida ütles.

Chord ohkas. "Aga ma olen haige," pomises ta. Ja see surus tedaa juba pea sama palju kui see õnnetus. Fakt, et ta end kontrollida ei suutnud. Vihahoos just. Et ta tujud tulid ja läksid, et tal eluisu puudus. Ja ta ei saanud sinna midagi parata, ta lihtsalt ei tahtnud elada.

"Haigust saab kontrolli all hoida," meenutas Katie. Teraapiad pidid kindlasti aitama. "Ütle mulle näiteks üks asi, mis sulle su enda meeldib. Ära mõtle ainult negatiivselt," palus Kat. Kasvõi 5 minutit päevast positiivset mõtlemist, polegi nii halb, eks?

Chord ei osanud sellele vastata. Ta oli liiga ükskõikne hetkel elu suhtes. "Ma ei tea," pomises ta viimaks. Oli temas midagi mis üldse meeldida võiks? Vaevalt küll. Kõik näis nii mõttetu ja tühine.

"Midagi ikka on, mõtle," käskis Katie. "Oled sa hea kuulaja, nõuandja või äkki mõni oskus meeldib. Kirjutamine, spordis hea, muusikas hea...Midagi on ikka," oli Kat kindel. Nüüd ei saanud Chord nii lihtsalt minema.

"Ma ei tea," pomises kutt. "Midagi pole," lisas ta siis. Ta oli kõiges halb ta ei osanud midagi, ta oli mõttetu. Elu ülejääk. "Ma kunagi oskasin ehk, aga mitte enam," pomises kutt. Nüüd ei osanud ta midagi.

"Kas sa jalgrattaga oskad sõita?" küsis Katie. Seda ikka enamus inimestest oskasid, kuid kui Chord seda ei osanud, siis oleks Kat mõne teise asja välja toonud. Ta nii üritas leida midagi positiivset.

"Jah, vist," pomises Chord, mis sellest? Kuidas see positiivne oli. Tgelikult ta isegi ei mäletanud, kas ta oskas, sest sellest oli nii ammu möödas, kui ta üldse väljas oli käinud.