Hingele pai

Elijah istus muusikatoas, suure tiibklaveri taga ja mängis klaverit. Ruumi uksed olid avatud ja sisse võisid tulla kõik, kel vaid muusika vastu huvi oli. Nii mõnigi juba istus ruumis ja kuulas, klaverimängu. Niklausi sõrmed liikusid klahvidel veatult, ta ise oli muusikasse süvenenud, kuid samas hoidis ümbritseval piisavalt silma peal.

OT: Mängukava:

Spoiler:

Maximilliano kuulis tuttavat heli mängituna hoopiski klaveri versioonis ning kuna ta juba mööda koridore kõndis, otsustas ta ka uurima minna, kust see täpsemalt tuleb. Talle oldi küll põgusalt räägitud, mis kõik sealses vaimuhaiglas olemas on, kuid ta ei süvenenud sugugi sellesse ning nähes nüüd enda ees muusikatuba, üllatus väga. Hetkeks kõhkles ta otsuse üle, kas minna sisse või ei, kuid kuna ta nägi seal ka teisi "endasuguseid", jõudis ta siiski mõttele, et vahet ei oleks nagunii. Ta läks ruumi ning kõndis vaikselt ühe tüdruku juurde, kes ennast muusika rütmis õõtsustas, ja istus tema kõrvale, hoides pilku klaverimängijal.

Niklaus mängis mõlemad lood lõpuni ja pöördus siis kuulajate poole. "On soovilugusid?" küsis mees leebe naeratusega. Vahel oli neil soovilugusid ja siis nad lasid Klausil neid järjest ja järjest mängida.

Max ei öelnud midagi, kui klaverimängija nende poole pöördus ja soovilugusid küsis, vaid vaatas ümber istuvaid inimesi. Keegi neist ka soovis midagi ja kutt viis pilgu tagasi arstile. Vähemalt ta arvas, et tegu on arstiga. Nägi välja selline.. rahulik.

Niklaus märkas, et neil oli üks uus kuulaja ja see pani teda ainult rohkem naeratama. "Pange silmad kinni ja laske muusikal end juhtida," palus mees. Rahulik muusika aitas lõõgastuda, ning viis mõtted mujale. Ühtlasi polnud seal parasjagu kedagi sellist, kes lambist karjuma oleks hakanud või midagi.

OT: https://www.youtube.com/watch?v=JddHD17zd40

Max vaatas ringi, kui arst taaskord mängima hakkas ning märkas, et kõik tõepoolest sulgesid silmad. Peale tema. Ta toetas ennast vastu seljatuge, vaadates taaskord klaverimängija poole, teda tegelikult nägemata. Muusika oli vägagi lõõgastav ja viis kuti mõtted erinevatele radadele. Ta oli alati head muusikat nautinud ja praegune mäng käis kohe kindlassi sinna heade lugude kategooriasse.

Niklaus mängis loo lõpuni ja silmitses siis taas hetke oma kuulajaid. Neist enamus pidi nüüd lahkuma, et minna sisehoovi jalutama koos sanitaridega. Elijah'i pilt peatus Maximilianol. "Tahad, et ma veel midagi mängiks?" küsis intern. Tal polnud selle vastu midagi ja näis, et noormees naudib muusikat, mis oli ju ainult hea.

Kui lugu lõppes, ärkas Max oma mõtetest üles ning vaatas pisut segaduses ilmega, kuidas päris suur hulk patsiente minema läks. Korra ta mõtles, kas ta ka peaks minema, kuid otsustas siiski paigale jääda. Keegi ei olnud ju talle midagi öelnud.. Ta tõstis pilgu arsti poole, kui too küsimuse esitas ning avastas seejärel, et see oli suunatud talle. "Kui see teile tüli ei tee," vastas ta viisakalt, nagu ühele hästi kasvatatud noormehele kohane. Ta ei olnud kunagi arstidega just kuigi semulikult suhelda osanud.