I iz okay

Drew oli lastud üle pika aja mängutuppa. Muidugi oli tal üks intern kaasas, kes teda jälgis, sest ega Drew alati normaalne polnud. Praegu oli ta lihtsalt tubli ja tore. Heas tujus. Seega polnud rahusteid vaja. Veel. Oh joy. Drew istutati ühe laua taha, kus ta kenasti pliiatsi võttis ja tühjale paberile joonistama hakkas. Ta oskas ilusti joonistada. Drew rääkis omaette terve selle aja, kui ta mingit üsnagi seosetut pilti paberile jättis.

OT: Tuesday.

Üks intern kaasas, saabus Tuesday mängude tuppa, sest oli avaldanud soovi kaarte mängida. Forever alone'ina pasjanssi taguda või Rändureid laduda oli ju päris mõnus, eriti kui pasjanss ei lasknud tema häältel karjuda, sest ta pidi süvenema millessegi muusse kui nende pröökamisse, ja Rändurid oli mõnus ajaviiteladumine ilma igasuguste tagamõteteta... Väga lollikindel, mis. Niisiis võttis neiu endale kaardipaki, mis seisis mängukarpidega samal riiulil, ning istus ühe tühja laua taha. Siis hakkas teda häirima eemal joonistava kuti hääl. Saad ühed vait ja teised alustavad... nagu beebid lennukis. Tia pruunikasrohelised silmad püsisid noorukil.

Drewile meeldis endaga rääkida. Ta sai ju vastuseid ka. Kujutas ette, et sai, kuigi tema häälekesed ei olnud üldse häirivad. Ta rääkis endaga siis, kui ta ise tahtis. Aga tüdruku vahtimine hakkas küll häirima. "Mis vahid?" küsis Drew lõpuks oma pilku tõstes ja seda neiule kinnitades. Tuttav isik, nagu suurem osa haiglaelanikest.

"Midagi ei vahi..." Tuesday heitis pilgu internidele, kes samas ruumis viibisid. Kui ei tea, kuidas käituda, vaata kohalikke. Lennukis stjuuardeid, psühhiaatriahaiglas interne... Mitte hääled, vaid neiu enda sisetunne ütles, et tal ei tasuks seda kutti torkida. Ja ta ei torkinudki. Ta jätkas hoopis oma kaardimängu. Mõtlikult ladus Tia kaardid suvalise mustrina üle laua ja silmitses neid, korjates siis paar tükki ära.

Jajah. Muidugi ei vahtinud. "Mida sa teed?" küsis Drew järsult, kui mõnda aega tüdruku tegemisi jälginud oli. Kahtlane tüdruk, noh.

Vice versa, kallis. Vice versa. "Kaarte mängin," vastas Tuesday pilku tõstmata. Tõmmanud kaardid ühe sujuva liigutusega kokku, ladus ta need nüüd Rändurite algolekusse.

"Üksi? Mis mängu?" küsis Drew infonatukese peale, pilk jälle joonistusele langemas. Kena. Seosetu.

Miks seda kutti nii väga huvitab, mida ta teeb? Tuesday ei vastanud kohe, vaid vedas aeglaselt sõrmega mööda ühe kaardi, milleks oli ärtu 4, serva, ja nii mitu korda. "Rändureid," vastas ta lõpuks. Kahtlane tüüp, mõtles neiu, ning seda polnud vaja isegi tema kompanjonidest häältel öelda.

Otseloomulikult oli Drew veider. Nüüd noogutas ta mõtlikult ja jätkas joonistamist. Ta ei teadnud seda mängu.

Hääled olid vait. Ah, mida? No väga hea... vaikus majas. Tuesday pani kaardi nr 4-ga õigesse kohta ning keeras teise kaardi ümber, et see ümber paigutada. Ja nii jälle. Pealtnäha seosetu ja sihitu ladumine, kuid seal valitses süsteem, millele pihta saada polnud raske. Korraks pilgu tõstnud, nägi Tia, et kaks interni olid omavahel rääkima jäänud, vaadates patsientide poole - ja tema poole ka. Juttu ta ei kuulnud - oligi hea. Vähem mõtlemist.

Drew rääkis küll omaette, pilt järjest ebareaalsem. Mees võiks pidevalt uusi digimone joonistada, kui ta vaid tahaks. Aga tema pilt ja jutt ei läinud ka üldse kokku, nagu tal oleks kaks aju või midagi.