Kujuteldav õhuvool

Holly istus ühe pika koridori otsas, suurel aknaalusel istmel ning jälgis puulehtede liikumist sisehoovis. Oli tema saabumispäeva pärastlõuna ning vihm oli nüüdseks järele jäänud, küll aga oli väljas üsna tuuline ja üldse selline.. sombune. Neidis oli end mugavalt istuma sättinud, selg vastu seina ja jalad istmel sirgelt lebamas. Hetkel eelistas ta kõigist eemale hoida, mistõttu ta ka taolise inimtühja koridori valinud oli.


OT: Drew

Drew oli otseloomulikult pehmes toas käinud. Ning nüüd tuli sellest kahe interni saatel välja, kulm tungivalt kortsus. Aga ta oli täiesti rahulik, võiks öelda, et isegi liiga rahulik. Kiired tujumuutused on toredad. Drew ümises omaette, kui nad mööda koridori tema palati poole läksid ning peatus, kui kedagi aknalaual märkas. Ta lihtsalt seisis seal, kahe interni vahel, ja jõllitas tüdrukut ebaviisakalt.

Holly kuulis kellegi tulekut ning viis pilgu aknalt saabuvale kambale. Kahel neist olid kitlid ja see üks oli siis nähtavasti patsient. Neidis silmitses kutti hetke, oodates, et too ehk lausub ka midagi oma jõllitamise peale, aga.. Too vaikis? "Jah?" sõnas Holly vaikselt ja küsivalt, kortsutades veidi üht kulmu.

Drewi kulmukortsutus süvenes, kui neiu temaga rääkima hakkas. Ta ei tahtnud, et tüdruk temaga räägiks. "Miks sa minuga räägid?" küsis Drew ebaviisakalt, pilk endiselt neiule kinnitunud. Ei meenunud, kas ta on tüdrukut varem näinud või ei...

Holly raputas kergelt pead ja viis pilgu mujale. Üht oli ta eelmisest haiglast õppinud küll - hulludelt loogikat eeldada oli mõttetu. "Sina jäid mind jõllitama," sõnas neidis siiski, eeldades, et kutt muidu minema ei lähe, kui ta vastust ei saa. Õnneks olid internid ka seal, nii et hirmu Holly ei tundnud.

"Kas see annab sulle õiguse minuga rääkida?" Drewi hääl hakkas vaikselt tõusma. Jah, äsja rahunenud patsient pehmest toakesest... võtab vist varsti suuna tagasi sinna. Internid juba üritasid teda maha rahustada, või teda eemale viia, aga see ärritas Drewi veel rohkem.

"Siin riigis kehtib sõnavabadus. Nii et jah.. Mul pole isegi seda vaja, et sa mind vaatad, et sinuga rääkima hakata," sõnas Holly üsna rahulikult. Internid tegelgu selle hullumeelsema poolega. Tema võis rahumeeli vestlust ülal hoida. Neidise pilk jäi taas puulehtedel pidama.

"Mingi suvaline ei hakka minuga rääkima ilma põhjuseta," ütles Drew ärritunult, ning surus käsi rusikasse. Ta ei saanud ise ka aru, mis ta oli, kas rahulik, või vihane. Ta oli sellise kerge tuima piiril, sest tal tegelikult oli mingil määral savi, mida see tüdruk tegi.

"Mul oli põhjus. Sa jõllitasid mind," sõnas Holly taas kulme kortsutades. Praegu polnud ta kuigi kindel, mis tolle kuti diagnoosiks oli. Teises haiglas oli ta õppinud end kohandama teiste patsientide tarbeks. Samas oli ta seal pideva ravimilaksu all ka.

"Ma ei jõllitanud sind," kähvas Drew, tajumata, et tegi praegugi seda - jõllitas tüdrukut. Kergelt sassis, täpselt nii. Drew pigem arvas, et ta vaatas aknast välja, või midagi sarnast.

"Mida iganes sa ka ei ütle.." sõnas Holly allaandva ohkega. Ta ei viitsinud ju ka mingi hulluga vaielda. Neidis pidas end siiski üsna normaalseks. Kui välja jätta need korrad, mil tal mõni haigushoog peale tuli.

Hulluga vaidlemine oli tore. Kuigi selleks tuli siis valida keegi, kes ei olnud selline, nagu Drew. Aga nüüd ei öelnud mees midagi, lihtsalt jätkas tuimalt tüdruku vahtimist.

"Kas sa kavatsedki mind vahtima jääda?" küsis Holly pilku kutile viimata. Ta ju tajus, kui keegi teda vaatas. Igaüks tajus.. või ei? Noh, Holly taju oli kõrgemalt arenenud ka, mis seletas ka vastuvõtlikkuse nii segastele haigustele.

"Ma ei vahi sind." Level 102 valetamises. Drew jätkas järjekindlalt tüdruku vahtimist. Ega hullud aru ei saanud, mis sobib, ja mis mitte.

"Mida sa siis enda arvates teed?" küsis Holly tüdinud ohkega. No ausõna.. Sellel tüübil oli küll tablette vaja. Mis sest, et see haigla neid väga kergekäeliselt vist ei määranud nagu Holly ennist kuulnud oli.

"Vaatan aknast välja." Drew kortsutas kulmu ning suunas pilgu tüdruku silmadele. "Mida sa siis arvad, mida ma teen?" Ebaloogilisus for the win.

"Mida iganes.. No mine vahi teisi aknaid. Neid on siin üsna mitu," sõnas Holly üsna järsult ärritudes. No kaua võis jamada sellise idioodiga, kes ise ka aru ei saanud, mida ta tegi või teha tahtis.

"Mulle meeldib see aken. Mine istu ise mujal." Drew naeratas ingellikult ning siis muutus kohe tagasi hästi tõsiseks. Internid hakkasid taas temaga rääkima, et kas ta ei tahaks oma palatisse minna.

"Mina olin siin enne. Ja pealegi häirib mind su jõllitamine," nähvas Holly. Teda need internid, kes nüüd ka talle pahase pilgu heitsid, ei huvitanud. Tüdruk oli terve päeva pidanud kena olema ja naeratama ja teesklema, et kõik on kõige paremas korras.

Mis ta raisk teeskleb siis. "See on sinu oma mure," vastas Drew tuka varjus kulmu kergitades ning heitis häiritud pilgu ühele internile, kes teda nüüd puudutas, tema randmest kinni võttis, et teda nüüd reaalselt palatisse tirida. "Lase lahti," urises Drew enda kätt vabastada üritades.

"Tegelikult vist rohkem sinu oma. Sina oled see, kellel siin probleem on ju," sõnas Holly äkitselt üsna rahulikult. Haah.. Intern hakkas kutti minema vedama. Paras talle! Saadetakse äkki pehmesse tuppa veel.

Ta just tuli pehmest toast... nüüd aga astus teine intern tüdruku juurde, ning ütles talle, et ta peaks samuti oma palatisse tagasi minema.

"Ei tea miks? Mina pole midagi teinud ju!" sõnas Holly kohe uuesti ärritudes. Äkilised emotsioonid ftw. "Tema on see, kes siin jõllitama tuli. Mina istusin täiesti rahulikult," asus tüdruk end kohe õigustama. Aga muidugi.. Tema oli ju alati kõiges süüdi.

Ei, intern ei väitnud, et tüdruk süüdi oleks. "Lihtsalt oleks parem, kui te mõlemad läheksite kusagile mujale." Drew vahtis korra seda teist interni ja siis üritas seda lüüa, kes teda kinni hoidis. Mhh.

Aga just nii tüdruk tundis. Tema oligi alati süüdi. "Te lihtsalt ei saa ise hakkama temaga ja siis ajate kõik minu kaela," sõnas Holly vihastudes, püsides kindlalt oma kohal.