1, 2, Freddy is coming for you

Nicholas oli võtnud paberid ja mõned söepliiatsid ning skitseeris nüüd kellegi nägu paberile. See tuli tal isegi üsna hästi välja.. Kohe, kui ta ühe tehtud sai, joonistas ta järgmise. Ta oleks ilmselt terve päeva niimoodi lihtsalt Tuesday'd joonistada..

Hollyl polnud väga midagi teha, nii et ta jalutas mängude tuppa, et end kaardimängu või mõne puslega lõbustada. Mõne hulluga ta küll lauamänge mängida ei tahtnud. Neidis suundus laudade vahet riiulite juurde, märgates seal siis tuttava olekuga kutti. Ja hetk hiljem taipas Holly, et mitte ainult tolle olek polnud tuttav, vaid lausa kutt ise. "Nick?!" sõnas neidis üsna üllatunult, rutates siis kohe lähemale.

Pea terve laud oli juba Nicki joonistusi tehtud ja ta askeldas üsna süvenenult veel ühe kallal, kui oma nime kuulis. Selle peale ta aga võpatas üsna tugevalt ning joon läks täiesti valesti. See pilt oli nüüd rikutud. Siis keeras Nick aga hääle poole ja nägi seal tuttava välimusega tüdrukut. Kiirelt korjas noormees laualt kõik joonistused kokku, üks kukkus siiski maha.

Holly koguni naeratas kergelt, kui kuti pilgu tabas. Kuid tollel polnud vist nii hea meel teda näha.. Neidis viis pilgu paberitele, mida Nick kokku korjama asus, ning võttis siis maha kukkunud lehe üles, silmitsedes seda hetke. "Kes see on?" küsis tüdruk tõsinedes.

"See..Eh..Eikeegi.." pomises Nick ja sirutas siis käe, et Holly pildi tagasi annaks "Või noh..Sõber." ütles ta. Tuesday..Kus nad omavaheliste suhetega üldse olid? Seda Nicholas ei teadnud. Ta teadis vaid seda, et on kõrvuni sees ja nüüd on Holly siin..Holly on siin! Mida ta üldse siin teeb? Kes ta siia saatis?

"Eikeegi, keda sa miljon korda juba joonistanud oled?" küsis Holly pahaseks saades. Miks ta üldse armukade oli nüüd? See ei olnud üldse loogiline. "Te olete paar?" küsis tüdruk siiski. No ta pidi teadma ju. Ja ta ei uskunud Nicki 'ta on sõber' juttu.

"Sõber on," ütles Nick uuesti "Palun anna see joonistus," sõnas ta siis. "Holly.." venitas kutt siis "Miks sa siin oled?" otsustas ta otse välja küsida. Polnud ju mõtet keerutada.

"Jah, kindlasti," sõnas tüdruk kulme kortsutades, viies pilgu siis pildile. Hetkegi kõhklemata rebis ta selle lihtsalt pooleks ja ulatas mõlemad pooled kutile. "Ma olen hull ju. Oled juba unustada jõudnud?" küsis Holly siis. Miks ta ikka hullaris muidu oli..

Nicholas vaatas pilti ja vaatas siis tüdrukut. Ta ei võtnud katkirebitud pilti enda kätte. Ta hoopis tõusis püsti ja astus tüdrukule üsna lähedale "Miks sa siin oled? Kes su saatis?" sisistas ta ähvardavalt.

Holly ei kohkunud sellisest käitumisest vaid hoopis naeratas õrnalt, libistades käe Nicki põsele. "Ma igatsesin sind," sõnas tüdruk vaikselt. Mitte see polnud küll põhjuseks, et ta seal oli, aga need põhjused polnud olulised ka. Mis sest, et sel ajal, kui nad koos olid, arvati, et tüdrukul on tähelepanuhäire ja Nick ta tegelikku diagnoosi ei teagi.

Nick tõmbas oma pead eemale. Ta oli ju nii palju haiget saanud, kui tüdruk ta maha jättis ja nüüd ütleb ta, et igatses teda. "Kes su saatis?" küsis ta uuesti. Nicholase pähe tuli uus mõte - keegi saatis Holly, et takistada tema suhet Tuesdayga. Jah, see pidi nii olema.

Holly sai ju ise ka haiget.. Tema saab samas alati haiget. Oleks vist targem ära harjuda. "Kooli psühholoog avastas, et mul polegi tähelepanuhäire," sõnas tüdruk tüdinult ohates. Ta tõesti ei tahtnud sellesse teemasse laskuda ju. "Kas ma tervituseks kalli ei saagi?" küsis neidis siis kergelt naeratades.

Nicholas pani käed rinnale risti "Ei." ütles ta. Ta ei saanud ju lasta Hollyl ära rikkuda seda, mis tal oli Tuesdayga. Nick tundis endiselt Holly käe puudutust oma põsel ja talle meenus nende esimene kohtumine, esimene suudlus ja..Ja kõik muu. Noormees raputas oma pead õrnalt, et kõik need mälestused peast pühkida. "Kes su tegelikult saatis?"

"Nii et see tüdruk ikkagi pole su sõber," sõnas Holly üsna külmalt. Nick valetas talle.. Nad kõik valetasid alati. Jälle tekkis tunne, et kõik olid tüdruku vastu. Neidis istus lauale, kiigutades jalgu kindlas rütmis. "Kate on ta nimi. Ta oleks üsna tore, kui ta nii palju ei päriks. Ja kui ta ei üritaks mu ema siia jamasse segada. Ilmselgelt ei taha mamps midagi nendest hullaritest ega minust kuulda," rääkis neidis vaikselt.

"Ta on mu sõber!" ütles Nick juba häälekamalt ja korjas kõik joonistused laualt, et Holly ühtegi neist enam katki ei teeks. "Mis plaan sul on? Sa ei oleks siia ju tulnud, kui sul plaani pole?" Plaani Nicholase elu rikkumise kohta, muidugi.

"Mul ei ole mingit plaani!" käratas Holly, pisarad laksust voolama hakkamas. Pagan küll.. Tüdruk hüppas laualt maha ja sammus eemale mingi diivanini, vajudes sinna istuma. "Sa arvad, et ma tahtsin siia tulla või?" küsis ta vaikselt., kiigutades end rahustuseks ette-taha.

"Ma tean, et sa ütlesid, et ei taha mind enam kunagi näha ja siin sa nüüd oled," ütles poiss, kuid ei järgnenud tüdrukule. Pealegi oli diivan siinsamas kõrval ja ta kuulis Hollyt piisavalt hästi siit ka.

"Jah, ütlesin. Sest ma sain haiget," sõnas tüdruk, pilk otse enda ette suunatud. "Ma ei teadnud ju, et sina siin oled. See pagana psühholoog toppis oma nina minu asjadesse ja saatis mu siia," lausus Holly taas ärritudes. Kaks sekundit tagasi oli psühholoog tore olnud.. Kaks sekundit tagasi oli Nick ka tore olnud. Nüüd tahtis kutt teda ainult end veel rohkem süüdi tundma panna.

"Ma ei usu sind." ütles kutt konkreetselt. Inimesed, eriti inimesed, keda Nick teab, ei satu koos temaga niisama lihtsalt samasse hullumajja. Hollyl lihtsalt oli mingi plaan, kindla peale.

"Ei tea, miks me siis lahku läksime," nähvas Holly pahaselt, viies pilgu viimaks Nick'ile. "Sa ei uskunud mind kunagi. Koguaeg mingid kahtlused ja tülid ja.. Ma ei jõua seda kõike uuesti korrata," lausus tüdruk pead raputades.

"Kas sa tõesti arvad, et ma tegin seda põhjuseta?" küsis Nick. "Sa ei rääkinud mulle ju kunagi, kus sa käisid või mida tegid." süüdistas ta. Isegi, kui noormees tol ajal kogu oma pärimistega liiale oli läinud, ei saanud ta ise sellest aru.

"Kus ma ikka käisin su meelest? Sellepärast ma ei rääkinudki, et sa koguaeg pärisid ja kahtlustasid. Isegi kui ma rääkisin ausalt, kus ma olin, siis sa ei uskunud mind," lausus Holly kulme kortsutades. hetkel ei jõudnud talle üldse kohalegi, et Nick oli ju samamoodi haige. Ja siis kui nad koos olid, oli Holly lihtsalt pideva laksu all ega mõistnud seda.

"Kust mina pidin teadma, kus täpselt sa käisid või kellega." sisitas noormees "Ma ju üritasin sinust ka aru saada, aga ma ei suutnud sind usaldada, ei suuda endiselt. Ja kui sa oleks kogu aeg tõtt rääkinud, poleks sa mind maha jätnud." ütles ta. See oli vähemalt tema loogika.

"Sa oleksid pidanud mind uskuma, kui ma sulle ütlesin, kus ma olin.. Aga sa ei uskunud. Kunagi!" sõnas Holly. Enam ta ei ärritunud.. Nüüd oli ta lihtsalt meeleheitel. Tegelikult oli tal tunne nagu see lahkuminek toimuks teist korda. "Ma jätsin su maha, sest sa ei usaldanud mind.. Ja ma ei saa nii," sõnas tüdruk pead raputades. Eneselegi märkamatult tõmbas ta küüntega punaseid jooni enda käsivarrele.

"Ma olen endiselt kindel, et sa valetasid mulle nii mõnelgi korral, Ade," ütles Nicholas kindlalt "Kui sa nii usaldusväärne oleks, siis poleks sa ju siin," salvas kutt veel.