Palju päikest

Chord istus pingil esimese korruse koridori suurte akende all ja vaatas välja. Sinna minna ta küll ei tahtnud. Isoleeritus oli hea asi. Ta ei kippunud isegi sisehoovi. Olgugi, et see ohutuna näis. Mõttetu oli see nagunii. Mitte midagi see talle ei andnud. Kogu see hullumaja värk oli mõttetu. Ja kuigi ta teadis, et ravimitest loobumini nagu pidi talle head tegema, tundis ta end selle pärast hoopis halvasti. Talle meeldis tuim olla. Ta ei pidanud millelegi mõtlema, ega millegi pärast muretsema. Ta lihtsalt oli. Nüüd, aga pidi ta eksisteerima koos selle meeleheite ja sooviga mitte elada.
Ta käed olid surutud tumehalli pusa taskutesse, jalad teineteiselpool pinki. Kedagi teda valvamas polnud. Ilmselgelt usaldasid nood arstid oma kaameraid ja sanitaride reageerimis võimet, kui Channing peaks siin midagi välja nuputama ja endale kuidagi viga tegema.

Holly oli ärganud üsna rõõmsas tujus, mis oli üsna veider, arvestades hiljutisi sündmuseid. Samas polnud tema tujud kunagi mingit loogikat omanud. Sellest ka see piiripealne isiksus, eks ole. Neidis sammus mööda oma lemmikkoridori, kus olid need hästi suured aknad ja hea vaade sisehoovi. Enne aga kui ta oma lemmikpingini jõudis, silmas ta üht uut nägu. "Hei!" sõnas tüdruk reipalt, unustades hea tuju tõttu koguni oma 'ära räägi hulludega' põhimõtte.

Chord ei vastanud hei peale midagi. See oli tema jaoks lausa öökima ajavalt vastik. Istugu omaette oma rõõmsa tujuga. Aga noh, ta oli koguaeg selline. Ja sugugi mitte halvas tujus. Pigem lihtsalt tujutu. Kõik häiris teda ja samas tundus kõik liiga mõttetu, et rääkida. Juba eksistents ise tundus mõttetu.

Holly kortsutas vaid kergelt kulme, potsatades siis kutiga samale pingile istuma, temast siiski ohutus kauguses. Nii palju teadmisi tal alateadvuses kõlkus, et mitte liialt lähedale minna. "Ma olen Holly," proovis tüdruk uuesti.

"Palju õnne," pomises Chord. Ta viis aeglaselt oma sinised silmad aknalt neidisele. "Jätame selle "tere, mina olen see ja mina too" teema kõrvale. Ma olen Chord, ma vihkan kõike ja kõiki eesotsas ennast. Mind ei huvita su elulugu. Oli meeldiv," vuristas kutt ja pööras tuimalt oma silmad taas aknale. "Mõttetu," pomises kutt vaikselt, märkamata ise, et ta selle just välja oli öelnud.

"Sa ei saa kõike ja kõiki vihata. Sa pole ju kõike proovinud ega tunne kõiki. Pealegi on sul kindlasti mõni hobi," lausus Holly veendunult. Huvitav, mis selle tüübi diagnoos küll olla sai. "Sul on huvitav nimi. Millest see tuleneb?" uuris tüdruk.

Chord pööritas silmi. "Ära püüa olla mu sõber, sest mina sinu oma olla ei taha," pomises kutt. Miks ta üldse vaevus? Hetkeks heitis ta pilgu taas neidisele. Ta ei näinud hull välja. "Sa oled intern siin?" küsis nooruk. Samas ei kandnud ta arsti kitlit ja kui ta ametiruumi saada tahtis, oli tal selleks vaja kaarti. Nii palju oli mees kuue aasta jooksul õppinud ka. Olgugi, et neist kuuest päris palju oli ta tuim.

"Ma üritan lihtsalt teada saada, kust su nimi tuleneb, jessas.." sõnas Holly kergelt ohates ja kortsutas siis kulme. "Intern? Ei.. Patsient olen," lausus tüdruk. "Miks sa arvad, et ma intern olen?" küsis neidis veidi kõhklevalt.

"Sa lihtsalt ei näe hull välja," lausus kutt ja kehitas õlgu. "See pole mu päris nimi. See on mu hüüdnimi, aga ma eelistan seda oma nimele," sõnas Chord ohates ja vahtis jälle aknast välja. Alles oli päike paistnud ja juba kiskusid pilved selle kollase mõttetuse enda varju, muutes kogu olemise palju pimedamaks.

"Sina ka mitte. Aga ometi oleme me hullud siin kõik," muigas Holly. Isegi internid ja arstid. Kes terve mõistusega inimene tahaks ikka hullaris töötada. "Nii et sulle meeldib muusika?" eeldas neidis. See selgitaks hüüdnime päritolu veidike. Või siis oli kuti nimi Chordelia. Mis seletaks selle, et ta hull on - ilmselgelt pärilik ju.

"Meeldis," parandas kutt. "Ja ma polegi hull," lisas ta. "Hull on keegi, kes on vaimselt kontakti võimetu ja kes pole suuteline enda eest otsuseid vastu võtma," sõnas kutt. "Mina tulin siia vabatahtlikult," lisas Chord. Kirjutaks välja end ja paneks end taas mujale kirja. Kuskile, kus nad talle rohud määravad. Kui vaid pere ka aru saaks, mida ta sisimas tunneb. Ta ei uskunud, et tal üldse võis kunagi võimalik olla ravi saada.

"Ja ometi pidasid sa mind interniks, kuigi mind pandi siia sunniviisiliselt," turtsatas Holly. Oh seda irooniat. "Miks siis enam ei meeldi?" uuris ta eelmise teema juurde tagasi minnes. Niisama laksust ei saa ju mingi asja meeldimine ära lõppeda.

"Ära päri," ohkas kutt. "Mul on selleks psühholoog, kellega ma oma elu muredest räägin," psühholoog. Psühhiaater. Vahet pole. Psühh on psühh. Ta trummeldas õrnalt sõrmedega pingil. Tal oli isegi lugu selle nime taga, aga ta polnud seda juba pea kuus aastat kellelegi rääkinud, nii et vaevalt üks väike tüdruk ta nüüd rääkima saab. "Räägi sa parem, miks sa siin oled," küsis kutt.

"Kahtlen, et sa tallegi kuigi meeleldi südant puistad," sõnas Holly vaid. Tüdruk sättis end mugavamalt istuma, viies pilgu hetkeks aknast välja. Tundus, et jälle kisub vihmale. "Sest ma olen hull," muigas tüdruk. "Mul on piirialane isiksusehäire."

Channing ei vastanud midagi. Lihtsalt istus seal mõne hetke vaikides. "No siis sa oled tõesti hull," sõnas ta mõne hetke pärast. Tema siin oli täiesti terve mõistuse juures. Prsh! Ta nägi hallukaid ja ei saanud öösiti magada. Jah, täiesti terve mõistusega istub siin. Kui mõttetu see elu oli.

OT: Üldse pole harjunud mängima kedagi, kes nii pohhuistlik on. Oeh.

OT: Ma mõtlesin ka sellele eile, et kuidas sa viitsid.

"Aplaus sulle selle tähelepaneku eest," turtsatas Holly. Oojaa, ta oli paras käkerdis oma saja erineva diagnoosiga. Kõik, mis sai pekkis olla, seda ka oli. "Samas ei ole minu arvates maailm veel normaalset inimest näinud, kel kahe kõrva vahel kõik korras oleks. Ja pealegi on mitmed geeniused ka hullud olnud."

"Lohuta end millega iganes sa ka ei taha," pomises kutt ükskõikselt. He doesn't care. Nooruk vaatas taas aknast välja. Vihma hakkas tibutama. Tema sõrmed trummeldasid seda sama rütmi hajameelselt pingil. Tema pilk oli ükskõikne ja nukker. Nagu alati. Vähemalt polnud see tühi. Mingi osa tema elust olid nad tänu ravimitele kuti pilgu tühjaks ka saanud.

"Ja sina siis lihtsalt lepidki sellega, et sa oled hull ja jäädki hulluks? Mingi lootus peab ju ikka olema. Muidu pole mõtet siia tullagi," sõnas Holly mõtlikult kutti silmitsedes. Huvitav, kas ta oli ka uus..

"Ma pole hull," lausus kutt vaikselt. Kas ta mitte juba ei öelnud seda korra neidisele? Igaljuhul, ta polnud hull. "Vabatahtlikult või mitte, ma pean siin olema," lausus kutt. Ta ei saanud kodus olla. Seal oleks ta teistele koormaks. "Ma olen kuus aastat ravi saanud. Näed, ei mõju," pomises Chord väga vaikselt. Aga siin haiglas oli ta uus. Nii kaua nad siin kedagi ei hoiagi vist. Võib-olla tal oleks kiiremini paremaks läinud, kui teda ravimitest tuimaks poleks tõmmatud, et temaga siis mitte tegeleda. See deprekas oli aastatega ainult süvenenud. Mõelda vaid, ta polnud keskkooligi lõpetada jõudnud, kui ta juba valgete seinte vahele topiti. Ta oli nagu vang, ta ei oskakski väljaspool neid seinu normaalselt käituda või olla.

"Pead siin olema? Ei tea, miks?" küsis Holly kulme kortsutades. Kuuldes aga kui kaua kutt juba hulluke oli olnud, kerkisid neidise kulmud oma loomulikust positsioonist väheke kõrgemale. "Üldse pole paremaks läinud siis?"

Chord raputas pead. Pigem läks hullemaks. Rääkida ta enam ei tahtnud või ei suutnud. Vahet pole, oma suu hoidis ta nüüd kinni. Pilk aknale naelutatud, nagu seal oleks midagi nii väga vaadata. Ja siis voolas pisar mööda kuti põske alla. Ta tõstis jalad pingile ja põimis käed ümber oma põlvede.

Holly ei osanud ka selle peale väga midagi kosta. Noh.. Mingeid lohutussõnu kutil ju vaja polnud. Arvestades seda, et tüdruk alles hiljuti teada sai, et ta ka eluks ajaks hulluks jääb.. Selliseid lohutussõnu polnud olemaski. Neidise pilk liikus mõneks ajaks samuti aknast välja, kuid Chordi liikumine püüdis ta tähelepanu ning siis märkas tüdruk ka pisarat ja seda tuttavat asendit, millega ta endki maailma eest sulges. Ja kuigi Holly teadis, et hulludega tuli ettevaatlik olla, liikus ta siiski lähemale ja puudutas õrnalt kuti kätt. "Kõik saab korda ju.. See siin pidi väga hea haigla olema," sõnas neidis üsna abitu ja väreleva naeratusega, hammustades pisut kartlikult huulde, kui talle endalegi kohale jõudis, missuguse ajuvaba lausega ta just maha sai. Kõik saab korda.. Really, Holly? Really?

Chord tõmbus nii äkitselt eemale, kui Holly teda puudutas, et kukkus pingilt maha. "Ära! Puuduta mind!" urises kutt põrandalt neidise poole põrnitsedes. "Sa ei tea minust mitte midagi. MITTE MIDAGI! Sa ei tea selle haigla kohta mitte midagi! Kao ära!" käratas nooruk vihaselt, tema pilk põletas neidise silmi, aga kutt ei liigutanud end maast ega näidanud mingit märki sellest, et ta kellelegi kallale peaks minema. Ta peopesad olid avatud ja toetasid maha. Viha oli rohkem sunnitud kui tõeline.

Holly ehmus vist umbes sama palju, sest tüdruk oli sekundiga teises pingi otsas, tehes end nii pisikeseks, kui üldse võimalik oli. Tüdruk ei osanud midagi öelda ja nii ta lihtsalt vaikiski, jälgides äreval pilgul kutti, kes, vaatamata sellele, et ta põrandal oli, Hollyt päris hullusti hirmutas.

Chord põrnitses neidu veel mõne hetke. Taibates siis, et seal passimine kuskile ei vii ja raudselt on sanitarid kohe platsis, ajas ta end püsti ja keeras neidisele selja, hakates minema kõndima. Üldjuhul ei meeldinud talle inimestele selga pöörata, eriti sellistes olukordades, aga Holly oli ju väike ja ohutu.