If you were dead or still alive, I don't care

Channing veetis täna oma aega puhketoas paberlennukeid voltides. Nooh, niisama siin istuda ei võinud ja samas meeldiski talle end tegevuses hoida. Olgugi, et selleks tegevuseks oli lennukite voltimine. Terve laud tema ees oli neid juba täis ja osad ruumis olevad hullud koguni mängisid nendega. Vähemalt ei seganud ta nendega kedagi.

OT: Lyric

Chord peatas pooleli oleva lennuki voltimise kui too pallike ta ninaees maandus. Ta silmitses seda hetke ja võttis selle siis kätte jäädes seda vaatama. Kui lihtne on hävitada paberlennukit. "Seda ei saa enam parandada, paber on rikutud," märkis kutt mõtlikult ja keerutas palli enda käes. Alles siis tõstis ta pilgu ja silmitses neidu, kulmud hetkeks tuksatamas. Hmmm. Järjekordne naisisiksus, kes tema teele satub.

"Täpselt nagu kõik pooletoobised siin ruumis," lausus Lyric tooniga, mis sisaldas ilmselget halvakspanu. Otseloomulikult ta iseennast nende pooletoobiste alla ei lugenud. Tema oli terve ja varsti on ta sellest urkast väljas. "Aga ometigi üritab see kuramuse hullumaja oma kuramuse arstidega imet teha, mis?" lisas ta peaaegu et väljakutsuva kulmukergitusega. "That's bullshit. Once a mental, always a mental.." teatas ta rahuloleva naeratusega, hoolimata absoluutselt faktist, et ta ilmselt järjekordse hulluga räägib. Võib olla tekitabki see huvitava olukorra? Ta peaaegu et lootis, et ta mõne paanikahäirega retardi otsa on koperdanud ja see ataki saab.

Chord lükkas end lauast eemale ja toetas oma selja vastu tooli seljatuge. Kuti sinised silmad püsisid kindlalt naisolevusel, kes nii mõtlematuid sõnu pildus. "Ja mille eest sa siin oled?" küsis Channing tooniga, nagu nad istuks vanglas ja mitte raviasutuses. Tema pilk püsis endiselt naisel, kulm pisut kortsus. Kägardatud lennuk oli endiselt ta käes ja poolik voltimsitöö laual teiste lennukite juures. Keegi tuli jooksuga laua juurde, võttis ühe lennuki ja kadus sellega. Chord ei pööranud talle tähelepanu. Läks siis läks. Ta polnud neid lennukeid nagunii enese varanduseks teinud. Las lapsed mängivad eks ole. Noormees hüpitas paberkera oma käes.

Kuna Chord ei suutnud nagunii end sundida sellest loost huvi tundma, uskus ta iga neidise sõna. Ja miks polekski pidanud? Naisolevus rääkis ju nii usutavalt. Ta hüpitas kogu loo kestel toda paberkuulikest oma käes, kuni viimaks selle pihku puhkama jättis. Mehe silmad ei liikunud naise näolt. "Ma olen siin vabatahtlikult," vastas mees vaid. Ta ei tahtnud endast rääkida. Lisaks ei tahtnud ta mainida, et tal depressioon on. Inimesed ei saaks sellest aru. Veel vähem siis hullud. Chord asetas paberkera lauale oma pooliku voltimisteose peale ja jäi seda mõneks hetkeks silmitsema. Seejärel tõstis ta oma unise pilgu. "Nii et sulle meeldib asju põletada, sa tapsid oma isa ja nüüd sa oled siin," pomises kutt. Alles nüüd sai ta aru, kui absurdne see oli. See asutus oli mingi leebe koht ju. Siin polnud tõsiselt hullegi. Mingeid mõrvareid siin küll ei hoida ja püromaania on ka vähe teise väljundiga, kui selle neiu olek siin. Aga ta ei hakanud temaga vaidlema ka. Mis sa hulluga ikka vaidled.

Kui ta vaid teaks, mitu korda mees endale elu võtta on üritanud. "See ei puutu sinusse, kuidas mul on. Sa muretse enda pärast," lausus mees tuima ükskõiksusega. Jah, ta oli ka paberile enne sedasi mõelnud, aga siis nägi ta sanitari tähelepanelikku pilku endal ja mattis selle mõtte. Hetkel ei tulnud see talle meelde. Ta toetas oma käed lauale, kattes voltimata paberi sedasi hooletult oma küünarnukiga. "Vähemalt ma tean, mis ma olen," lausus mees. "Aga sina käid siin ringi ja eitad, et sa hull oled," sõnas mees endise ükskõiksusega. Tema silmad ei liikunud paigalt ja neis puudus igasugune huvi kõige vastu.

Chord kuulas tüdrukut ja üle juba üsna pika aja, tundis ta huvi. Või et paberitega inimese lahti lõikuda. "Siis tee seda," esitas kutt väljakutse. Ta tõstis oma küünarnuki ja haaras pataka pabereid, pistes need neiule pihku. "Lõika mind nelja eri moodi lahti ja jäta sellest õnnetuse mulje," palus kutt surmtõsiselt. Loomulikult ta ei uskunud, et tüdruk seda teha saab. See pole isegi võimalik, mitte paberiga vähemalt. Äärmisel juhul saab ühe lehega randmed läbi lõigata ja juba see eeldab skilli. Chord teab, ta oli seda proovinud. Aga ta polnud kaelaarteri peal paberit proovinud. See oleks instant death suht. Noormees muutus mõtlikuks, kui ta seda varianti kaalus. Ta libistas käe oma kaelale. Seal oli nahk pehme ja õrn.

OT: Sadist ja masohhist satuvad koos kongi. Masohhist: "löö mind, löö mind."
Sadist irvitab vastu: "ei löö."
Tuli meelde lihtsalt.

"No tee seda siis kasvõi ühel viisil, aga tee seda," sõnas mees endiselt väljakutsuvalt. Kui neidis ta tõesti lõhki lõikaks, ei näeks ju tema enam seda, kuidas tüdruk puhtalt pääseb. Kui neidis ikka suudaks ta tappa. Need sanitarid reageeriks kindlasti ääretult kiirelt. Chord libistas käe oma kaelalt. "Või sa kardad. Või oligi see lihtsalt suurte sõnade tegemine," lausus mees kulme pisut kergitades. Ei imestaks. See põletamise jutt oli ju välja mõeldud. Vähemasti nüüd oli ta selles üsna kindel. Kuigi see kõlas usutavalt. Ehk oli mingi osa sellest siiski tõsi. Vägistatud või mitte fucked up oli see naisolevus siin nii ehk naa. Nagu nad kõik.

Chord kortsutas esimese paberlennuki, mis talle käe alla sattus kokku. Temaga oli see probleem, et kui ta ravimitelt maha võeti tekkis väike, väga harva esinev, kuid väga raskesti kontrolli alla saadav vihahoog. Kutt põrnitses mõne hetke vaikides neidu ja kui too ta ninaotsa puudutada tahtis, põrkus Chord eemale. Ei mingit füüsilist kontakti. "Ma ei saa oma eluisu tagasi. Sellist asja pole olemas," urises kutt. "Teie kõik lihtsalt elate oma mullis. Edu sellega," pomises kutt läbi hammaste edasi. Ta lihased olid pingul ning Chord isegi ei mäletanud enam, mida naisolevus öelnud oli, mis ta vihahoo valla päästis, aga fakt oli see, et ta oli laamendamisest vaid ühe väikse tõuke kaugusel. Paraku seisis neidis tema ees nii, et sanitarid teda otseselt ei näinud, seega saabuvat ohtu ei osanud keegi ennetada.

Muidugi ei jäänud tüdrukule märkamatuks äkiline muutus tema vastas istuva meesterahva juures. Lyric oli harjunud iga väiksematki detaili tähele panema ja polnud just eriti raske aru saada, et kutt iga hetk plahvatamas oli. See aga ainult laiendas neidise naeratust veelgi. Ainult natukene veel. "Hmm.. mis sinuga küll juhtuda võis?" arutles ta endamisi valjult, silmad ainiti ja väljakutsuvalt meest jälgimas. "Keegi suri ära? Said korvi? Enam ei tõuse?" pakkus ta kulme kergitades, sõrmedega aeglaselt lauapealsel klõbistades justkui lugedes sekundeid selle plahvatuseni, mis siit iga hetk tulema pidi.

Nooruk tõusis hetkega püsti, mil tüdruk võimalikke põhjuseid lugema hakkas. Nooruk haaras laua äärestja keeras selle kummuli, lootes, siiralt ja kogu südamest lootes, et neidis selle alla jääb. Aga enne kui ta reaalselt oleks jõudnud Lyricule kallale tormata, sest kui see plõks tal peas käis ei huvitanud teda, kas vastane on naine, mees, loom või laps, tormasid sinna sanitarid, kes meest rahunema püüdsid saada. Üks neist tegi väga halva otsuse ja puudutas Chordi õlga, mille peale kutt ta vastu seina paiskas ja talle vihast mitu hoopi näkku virutas, ning kui teine sanitar talle lähenes, süstal käes, sest ilma rahustiteta seda kutti ju rahunema ei saa, lasi Channing sanitarist, keda ta just peksnud oli, lahti, ning haaras süstla enda kätte, lüües selle noorele mehele kaela. Söö ise oma rahustit raisk. Nüüd oli tee Lyricuni vaba, kuniks uued sanitarid kohale jooksevad.

Chord viskas laua, mis talle ette paisati lihtsalt eest ära, nii, et see kuskile riiulisse lendas ja veel enam segadust tekitas. Hullukesed, kes seal ruumis veel olid, lasid kiiremas korras jalga. Hea oligi. Raevunult marssis nooruk neidise juurde. Tal täiesti ükskõik sellest puutoikast. Olgem ausad, tüdruk talle vastu ei saa. Ta haaras toikast ja väänas selle neidise käest lahti, heites selle lihtsalt eemale ja siis juba virutas ta naisele hoobi näkku. Selleks hetkeks juba lendas kohale kari sanitare, kes Chordi lihtsalt põlvili suruda üritasid, mis oli mehe seisundit arvestades ülimalt keeruline. Ta suutis ühe sanitari käeluu murda. Samal ajal püüdis üks naissanitar Lyricu toast välja meelitada. Keegi üritas Chordiga rahulikult rääkida, mis oli nagu hane selga vesi. Noormees lõi talle lihtsalt jalaga kõhtu. Shut up bitch!

See selga hüppamine oli üsna ootamatu, sest ilmselgelt oli Chord siin sanitare pekstes unustanud, et Lyric ka kuskil on ja teda rünnata võib. Kutt püüdis sõrmed salli vahele saada, aga see neetud siidisallike oli liiga tihedalt tema kaela ümber kisutud. Poleks ta nii vihane, laseks ta end surnuks kägistada, aga ta oli täiesti raevunud ja mida rohkem talle vastu hakati, seda vihasemaks ta muutus. Ainult, et nüüd sai hapnik kiirelt otsa, mida ta niigi raevuhoos rohkem vajas. Kutt jooksis seljaga vastu seina, rammides sedasi naise enda keha ja seina vahele. See pidi haiget tegema. Kuidagi pidi ta soovimatu ratsaniku seljast saama.

Chord karjatas, kui neidis ta õlga hammustas. No mida kuradit? Ta vajus põlvili ja kiskus selle elaja oma seljast eemale. Nüüd lahmas ta õlast verd. Aga enne kui ta midagi hullemat teha oleks jõudnud, surus keegi sanitaridest talle juba süstla rahustiga kaela ja kulus sekund, kui nooruk kokku vajus. Sama saatus tabas ka Lyricut. Sanitarid lähenesid talle kambakesi ja mitte ainult ühel neist ei olnud süstal käes. Nooh, igaks-juhuks oli mitmel rohi valmis. Sellest juba piisas, et Chord tolle ühe sanitari unenägudemaale saatnud oli.

OT: Ja teema läbi ja me lõpetasime kenasti pehmes toas. Erinevates tubades that is. Aga pehmed olid need ikka.