The beginning of something new

Takso peatus suure muruplatsi servas asuvas parklas ja juht tõstis pakiruumist välja keskmist mõõtu musta kohvri. Naeratanud kahele naisele, kes autost välja ronisid, võttis ta vastu tasu sõidu eest, sulges pakiruumi luugi ning, istunud autosse, sõitis minema, pilk tahavaatepeeglisse fikseeritud. "Lähme nüüd," viipas vanem naine, Fallyn Dayton, oma tütrele, võttes tema kohvri sangast, et seda enda järel vedades suure hoone poole kõndima asuda. Tumedapäine, keskmist kasvu ja üsna nuheldud välimusega neiu, Tuesday Canterbury, järgnes talle. Vaikides kõndisid nad hooneni, saatjaks vaid kohvrirataste "tõk-tõk" mööda jalgrada, ja fuajeesse astudes lubas tumedat verd näitsik endale hetke ringivaatamiseks. Ilus... Võrreldes selle psühhiaatriahaiglaga, kus ta enne oli, paistis Wyvershore küll oma modernsuse ja inimsõbralikkuse poolest välja... Oma liigutusi peaaegu märkamatult teha püüdes lükkas Tia ühe tumeda salgu kõrva taha. Tema ema hakkas vastuvõtulauas mingeid asju ajama, jättes neiu keset suurt tühjust seisma ja lihtsalt olema.

Elijah, kuulnud, et neile toodi uus patsient, võttis oma suuna kohe fuajeesse, et uus asukas kenasti vastu võtta. Ta surus käe oma mustade pükste taskusse, samal ajal, kui teine tühjalt mehe kõrval seisis. Nooh, neidise paberid olid üle kantud siia juba eile, inimene ise jõudis vähe hiljem kohale, kui arvutid omavahel infot vahetada jõudsid.
Nüüd siis tõttas Niklaus igaljuhul fuajeesse, kus ta juba märkaski naist, kes paberitega jamas ja üht tüdrukut seismas, ning ringi vaatamas. "Tere," tervitas mees neidu reipalt ent mitte pealetükkivalt. "Mina olen dr Cole, aga sa võid mind kutsuda Elijah'ks," tutvustas mees end ja sirutas neidisele oma käe.

Tema ema paberitega mässamas polnud piisavalt huvitav vaatepilt, et Tuesday naisele tähelepanu oleks pööranud, kuid silmanurgast liikumist märgates nõksatas neiu pea tulija poole, silmad esimese refleksi ajel suured. Hetk hiljem ta rahunes, naastes oma argliku jänese fassaadi taha. Kui mees, valge kitliga, tema juurde astus, end tutvustas ja talle oma kätt pakkus, tunnistasid Tia pruunikasrohelised silmad esiteks seda kätt ja teiseks mehe nägu, ning justkui kõheldes võttis ta selle vastu, vaevumata seda isegi suruma. Dr. Cole oli nii pikka kasvu, võrreldes tema endaga... Vaata nagu Eiffeli torni. "Tuesday..." sai tumedat verd näitsik lõpuks üle huulte, kuigi oli mõne hetke juurelnud, kas ta peaks end tutvustama või mitte. Dr. Cole teadis tema nime nii või teisiti.

"Sul on väga ilus nimi," märkis mees. Olgugi, et ta seda teadis, meeldis talle, et neidis end tutvustas. Ta surus tüdruku kätt, naeratus mehe näolt ei kadunud hetkekski. "Nende paberitega läheb kaua," mainis mees. "Kas sa tahad ma teen sulle seni siin tuuri?" pakkus ta. Ja siis võivad nad jälle siin samas lõpetada ja neidise asjad tema palatisse viia, mis on juba ette valmistatud.

Komplimendi - kui see ikka oli kompliment ja mitte lame pseudoviisakus - Tuesday ei reageerinud, kuid kui dr. Cole pabereid mainis, pöördusid neiu silmad oma emale, kes endiselt valvelaua juures seisis ja midagi asjatas. Tal hea, ta ise meditsiinis sees, teab, kuidas kliinilisi termineid pilduda... Küsimust kuuldes sai Elijah taas Tia tähelepanu endale, kui näitsik kergelt noogutas. Harjumuspäraselt liikus tema käsi kõrva juurde, et jälle ära vajunud salk tagasi kõrva taha lükata. Ringkäik oleks tore, siis õpib ta seda maja tundma ja ei pea, issanda ristike, kellegagi rääkima, et teed küsida või midagi.

Elijah noogutas koridori poole, mis neid edasi viis. "Lähme siis," lausus ta endiselt rõõmsameelselt, ent mitte pealetükkivalt. "Siin on meil söökla," näitas ta suurtele klaasustele, mis sööklasse viisid. "Siin on raamatukogu, kuhu hea käitumise korral lastakse," viipas mees käega ühele uksele. "Siin on mängude tuba, siin muusikatuba, siin suur saal," sedasi kõndisid nad aina edasi, korruselt korrusele ja mees näitas kõik vajalikud kohad tüdrukule ära. Viimaks olidki nad tagasi esimesel korrusel fuajees. "Ma eeldan millegi pärast, et kõik sulle kohe meelde küll ei jäänud," muigas mees. "Selle pärast on meil koridorides üleval majaplaanid," selgitas ta.

Tuesday kõndis dr. Cole'iga kaasa, püüdes enamvähem kõik olulisemad kohad meelde jätta. Raamatukogu ja muusikatuba pakkusid talle eriti huvi, tekitades neiu silmadesse pisut elusama sära, mis oli küll fuajeesse naasmise ajaks tuhmunud. Tema ema ootas teda tema kohvri juures. Interni saabudes tutvustas naine end kui Tuesday ema ning avaldas lootust, et Wyvershore on parem kui eelmine haigla, kus Tia täiesti ära rikuti [insert meaningful gesture towards the girl here]. Siis, kallistanud oma tütart ja suudelnud teda otsaette, lahkus naine üsna rutaka sammuga, jättes näitsiku dr. Cole'iga kahekesi. Tuesday nägu seisis. Ta ei nuta enam. Ta ei jõudnud selle peale enam nutta, et tema pere ta niimoodi hülgas. Midagi ei muutuks, kui ta nutaks. Vaikides silmitses ta põrandat.

Dr Cole noogutas naisele ja läinud ta oligi. Siis viis mees oma pilgu tagasi näitsikule. Erinevalt eelarvamuslikust suhtumisest, et kõik hullarid valgetes toonides on, oli Wyvershore äärmiselt värviline paik. Ikka selleks, et jätta heatujulise, mitte masendava mulje. "Tule, ma juhatan sind sinu tuppa," pakkus mees, viibates käega taas koridori poole. Hei, siin olid isegi mõningad maalid seintel ja taimed igal pool eks. Jõudes teisele korrusele, kus toad asusid, juhatas mees neidise tema tuppa. "See siin on sinu vaikne nurgake," lausus mees ukse lahti lükates ja neidu sisse lastes. "Uksi me ei lukusta, nii et selle pärast sa muretsema ei pea. Oma asjad võid kappi panna. Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima," sõnas mees naeratades.

Kui dr. Cole taas liikuma hakkas, võttis Tuesday oma kohvri sangast ja vedas selle kaasa, järgnedes mehele teisele korrusele. Oma "vaiksesse nurgakesse" astunud, lasi ta sangast lahti, vaadates ringi. Väga... humaanne. Samas oli ta nii leplikuks muutunud, et oleks ilmselt kõduhaisu täis luuakapiga ka leppinud. Sättinud kohvri põrandale pikali, põlvitas näitsik selle juurde ja avas selle. Nüüd peaks vist järgnema see standardprotseduur, kus talt võetakse ära kõik, mis võib talle nähegi ohtlik olla. Noh, tal ei ole neid asju eriti. Kui nad just tema maalitarbeid ära ei võta, sest pintsliotsad on liiga mittetömbid või midagi. Vaikides tõstis Tia kohvrist välja mõned riided, raamatud, oma pintslid ja paleti ning kaks väikest lõuendit, mille Thor oli talle toonud.

"Ma eeldan, et me pintsleid sult ära võtma ei pea?" lausus mees. Sest neidis tuli ju otse teisest haiglast. Vähemalt tema teada. Seega, vaevalt ta kodust midagi kaasa oleks krahmanud, mis ohtlik oleks olnud. Kindlasti oli kõik asjad üle kontrollitud juba. Cole lihtsalt lasi silmadega üle kohvri sisu, et ehk on seal siiski midagi, mida neidisel olla ei tohiks.

Tuesday vaatas pintsleid üsna pika pilguga, võttis ühe ja tõmbas sõrmega üle selle varreotsa, justkui proovides, kas lõikab sisse või mitte. Muidugi ei lõiganud. Kergelt pead raputanud, korjas ta oma riided kokku, võttis nüüdseks tühja kohvri ja tõusis, et riidekapi juurde minna, asjad sinna korralikult paigutada ning siis põrandale jäänud raamatutele ja kunstitarvetele koht leida. Kõik see toimus peaaegu raskes vaikuses, sest Tia lihtsalt ei teadnud, mida öelda. Samas oli ta dr. Cole'ile tänulik, et mees samas ruumis viibis, sest kellegi teise kohalolu suutis neid hääli vaos hoida... Vähemalt mõne aja. Ava või selleks suu, et paluda, et mees veel ära ei läheks. Kui ta üksi jääb, ei ole ta enam oma peas ainus kõneleja ja siis need õudused algavad.

Mees jälgis neidist pisut häiritult. Selles suhtes, et oli pisut veider teda pilguga saata. Ehk peaks ta lahkuma. "Tahad sa veel midagi?" küsis mees. "Ükskõik mida," lisas ta. Kui vaja siis nad võivad kasvõi muusika tuppa minna ja Elijah võib seal neidisele klaverit mängida näiteks. Või nad võivad klassikalst muusikat kuulata. Muusikatoas oli makk ja seintes kõlarid.

Aga Tuesday oskas ka ise suurepäraselt klaverit mängida. Neiu silmitses ühe raamatu kaant, sõrmed üle selle natuke reljeefse kaane libisemas. "Seltsi," lausus ta häälel, mis oli vist mõeldud sipelgatele, mitte inimestele kuulmiseks. Ta ei tahtnud, et dr. Cole ta üksi jätab, aga ta ei hakanud ka ennastunustavalt lobisema (seda harjumust polnud tal enam ammu), sest ei usaldanud meest piisavalt. Parem vaikida kui hiljem oma sõnu kahetseda. Vaat et varsti ei suuda enam häält teha, sest pole seda tükk aega kasutanud.

Elijah naeratas. "Siis ma pakun sulle seltsi," sõnas mees. "Soovid sa siin olla? Me võime ka mängude tuppa minna ja mõnd lauamängu mängida," tegi mees ettepaneku. Kuigi see oli kaheldav, sest neidis tundus hetkel üsnagi tagasihoidlik ja näis, et mängida ta küll ei tahtnud. Vähemalt mitte veel.

Pigem allasurutud kui tagasihoidlik. Tuesday vaatas taas dr. Cole'i poole. Aitäh, aitäh, aitäh, aga ta teadis, et arste ei tänata, nagu ei öelda neile "nägemist"... Endalegi märkamatult hakkas neiu oma sõrmi mudima, sest seelikuserva, mida üles rullida, tal polnud. Hetkel. Aga lauamäng kõlas hästi ning Tia poetas taas oma vaikse häälega: "Lauamängu, palun." Kui naljakas, et ta kõneleb kolme keelt peaaegu sama hästi, kui nende keelte sünnipärased kõnelejad, aga ei saa nüüd lihtlabaseid "Antsul on auto" stiilis lihtlauseid moodustatud. Meh, kohanemisärevuse kaela võis kõik ajada. Kergel sammul kõndis tumedat verd näitsik läbi palati, seisatades ukse juures. Õh, dr. Cole oli ikka nii pikk...

Elijah naeratas neidisele ja juhatas ta mängude tuppa. See oli üsnagi suur ja avar ning seal oli mitmeid mänge. Nende riiuli juurde Cole neidise juhataski. "Ma luban sul mängu valida," lausus mees leebelt naeratades. Seal oli teisigi, kes midagi mängisid. Kas siis üksi, kaksi või mitmekesi. Paar sanitari seisid samuti ruumis ja hoidsid toimuval silma peal. Et kõik ikka sujuks.

Tuesday ei teinud teistest haigetest välja ning riiuli juurde jõudes lasi silmadel üle mängude liikuda. Ta märkas teiste seas Memory't, mida, kui nostalgiline, oli väiksena pidevalt koos oma vanematega mänginud. Ja see oli veel hobusepiltidega... Eriti nostalgiline, sest tema oma oli ka hobustega olnud. Karp oli õnneks õigel kõrgusel, et ta selle kätte saaks, ning, karp käes, tunnistas neiu mõne hetke selle kaanel olevat hobust. Armas. "See," ütles ta pigem endale kui dr. Cole'ile ja kõndis siis ühe vaba laua juurde, et selle taha istuda, karp avada ning hobusepiltidega kaarte välja võtma hakata. Nagu ta oli kunagi harjunud olnud, segas neiu kaardid ka nüüd väga korratult, kuid sättis nad joonepealt ritta. Milline kord. "Alusta sina." Noh, vähemalt on ta viimase viie minuti jooksul rohkem rääkinud...

Niklaus järgnes neidisele, naeratus endiselt huulil. Elijah istus neidise juurde laua taha, tema vastu. Ta silmitses tütarlast pisut, kuid siis juba jälgis ta kuidas too kaarte ritta seab. Väga täpselt. See, et neidis rohkem rääkis, Cole'i meelest valju märkimist ei vajanud. Küll aga oli ta sisimas rahul. Edusamm siiski. Mees keeras kaks kaarti teistpidi. Paraku paari need ei moodustanud, seega pani ta kaardid tagasi tagurpidi. "Ei läinud õnneks," sõnas ta hetke kaarte silmitsedes, ning tõstis neilt siis pilgu.

Tema kord. Tuesday võttis ühe kaardi enda eest ja teise pisut eemalt, silmitses neid mõne sekundi ning pani siis tagasi, täpselt oma kohtadele, kus need olid olnud. Ta polnud täpsusefriik või midagi taolist, talle lihtsalt meeldis seda pisut üksluist mängu enda jaoks huvitavamaks teha. Pealegi - ilusad hobusepildid! Mida enamat vajab üks omadega sassis noor naine, kui sületäit hobusepiltidega kaarte? Näitsiku sõrmed leidsid ühe pika tumepruuni juuksesalgu, mida ta siluma ja ümber sõrme keerama hakkas.

Elijah võttis nüüd taas ise kaks kaarti, kuid neist paari ei saanud. Ta keeras need tagurpidi tagasi. Mehe näol püsis ikka endine naeratus, kui ta kaarte vaatas ja neidist jälgis. Ta oli Tuesday toimikut lugenud, ta oli sellega kursis ja loodetavasti oli ta ka kõigeks valmis.

Taas valis Tuesday enda ees olevatest kaartidest kaks ja pööras need ümber. Paar! Ja siis pillas neiu kaardid käest, kui pisarad tema silmadest voolama hakkasid, ta peast haaras ja läbi hammaste "Jääge vait! Jääge vait!" pressis. Valged hobused kaartidel, mis ta võtnud oli, paistsid tema üle irvitavat, kui hääleke Tia peas talle kinnitas, et dr. Cole tahab tegelikult, et ta ära sureks, ja kavatseb ta ära mürgitada, sest ta pole seda elu väärt. Neidise sõrmed olid tema tumedatesse juustesse takerdunud ja ta sikutas salke kõigest väest, näol meeleheite ja raevu segu. "Jääge vait!" Ei jäänud vait... Isegi valu ei aidanud.

Elijah silmitses Tuesday'd hetke sõnagi lausumata, kuid suutis end siiski kiirelt taastada. "Püüa rahuneda. Keskendu mu häälele. Meil jäi mäng pooleli," tuletas mees meelde ja püüdis igasugu muud juttu ajades neidise tähelepanu saada. "Sa said just esimese paari, sul läheb väga hästi," seletas mees edasi.

Dr. Cole'i hääl kostis nagu tõrrepõhjast, kuid Tuesday lõpetas sonimise, tõstes pilgu, pisarad silmist endiselt voolamas. Ka oma haarest lõdvendas ta pisut. Hääled hakkasid kõik korraga karjuma, arsti jutt muutis selle kakofoonia kõla. Ta tahab sind tappa, ta tahab sulle halba, kinnitati talle - miks peaks mees püüdma teda rahustada ja soovima talle head? Lõpuks lasi neiu oma tumedad ja nüüd üsna sassis juuksed lahti. "Nad ei jää vait... Nad ei jää vait..." pomises ta dr. Cole'ile otsa vaadates, nägu pisaratest triibuline. "Nad ei jää vait... Ei jää... Tehke, et nad vait jääks..." Erinevalt varasest napisõnalisusest oli Tia jutt praegu kiire ja ärev, olgugi vaikne.

"Kuula minu häält," palus mees. "Väljas on ilus ilm. Ehk saad sa hiljem õue jalutama minna," jätkas mees lihtsalt juttu, et neidis tema häälele keskenduda saaks. Teiste tähelepanu hakkas neile liikuma. Mis hakkas, see juba oli. Aga oli ka neid, kes neid ei märganud, sest olgem ausad, selliseid flipe tuli seal ette päevas mitu korda. "Ma olen siin samas. Ma võin sinuga jalutama kaasa tulla, kui sa seda soovid," rääkis intern edasi.

Õues on palju faktoreid, mis tähelepanu kõrvale juhivad, et ta su ära kägistada saaks, kinnitati Tuesday peas, kui neiu, silmad suured ja haledad, dr. Cole'ile otsa vaatas. Mehe hääl tundus kui pai kõigi nende hoopide keskel ning ta andis endast parima, et just arstile keskenduda. Arsti headusele, tähendab. Mingi hetk ta noogutas kiirelt ja haaras siis ühe tumeda salgu, et seda taas kruttima hakata. Pisarad voolasid endiselt, kuid ta vaatas hoopis dr. Cole'i ja hobusepilte vaheldumisi. Mehe hääl rahustas. Ta sudis oma juukseid küll üsna närviliselt, kuid hääled hakkasid oma jõudu kaotama.