The beginning of something new

Cole silmitses neidu tähelepanelikult, leebe naeratus endiselt huulil. "Ma kuulsin, et täna pidi hea söök olema. Riis ja kana. Kas sulle maitseb riis?" seletas mees, esitades viimaks küsimuse, et neidise tähelepanu hajutada ja ühtlasi vaadata, kas ta on võimeline küsimusele vastama või on ta endiselt liiga endast väljas.

Riis... riis, riis, riis... Tuesdayl kulus hetk, et meenutada, mis asi on riis. Naljakas, kuidas ta kõige triviaalsemad asjad ära suutis unustada, kui ära pööras. Ta noogutas taas, "Meeldib..." Meeldis, ja kuidas veel! Riis koos mingi hea kastmega, ja sinna kõrvale hõrk kana... See oli üks tema lemmikroogasid. "Meeldib," kordas neiu salku lahti lastes, et oma hobusepaar kokku korjata, kõrvale panna ja uued kaardid valida. Ta oli siiski olnud järjekindel inimene, kes ei jätnud pooleli seda, mida alustas, ja see mäng polnud erand. Ei olnud paar.

"Mulle meeldib ka riis," naeratas Elijah. Ta keeras samuti kaks kaarti teistpidi ja neist paari ei moodustunud. Nooh, ta ei mänginud ka väga süvenenult seda mängu. Tema tähelepanu oli rohkem Tial ja neidise emotsioonidel. Ta ei tahtnud, et tüdruk taas ärrituks või midagi. Samas polnud mehe pilk ebamugav.

Tuesday keeras veel kaks kaarti ümber. Ei midagi. Must hobune ja Przewalski hobune. Vaba käe sõrmed leidsid taas selle õnnetu salgu, mida kruttima hakkasid, kui neiu kaarte oma kohtadele tagasi pani. Üks mängude ruumis olev patsient hakkas midagi valjult deklameerima ja neiu võpatas, tõmbudes küüru, nagu kardaks peksa saada.

Elijah keeras samuti kaks kaarti õigetpidi ja sai nüüd paari. Järgmistega aga nii hästi ei läinud. "Kas sa mängisid eelmises kohas ka seda?" uuris mees, et nende vahele vaikust ei tekiks.

Tuesday tõstis kaks kaarti üles ning nägi, et ei vedanud jälle. Küsimusele ei vastanud ta kohe, kuid raputas lõpuks ikkagi pead. "Seal polnud seda mängu," lausus neiu end pisut rohkem sirgu ajades, sest vali hääl oli vaikinud ja ta ei tundnud enam, nagu keegi võiks talle millegagi pähe virutada.