Niisama hull olemas

Maximilliano oli alles eelmisel päeval haiglasse registreeritud ning juba ta vihkas seda palatit, kuhu ta oli pandud. See võis küll kena välja näha ja kõike, aga fakt, et see on justnimelt hullumaja palat, pani see teda ruumi vihkama. Ja üldse kogu seda maja. Palju parem oli teeselda, et ta on siin vaid külastamas või niisama juhuslikul läbikäigul. Näimaks endale veelgi usutavam, istuski ta hetkel koridoris, ühe akna ääres oleva pingi peal. Hetkeks sai ta isegi end normaalsena tunda, sest ei olnud ju ühtegi "seltsilist" talle kõrvale ilmunud..

Max ei pannud algul tähelegi ühte blondi näitsikut, kes tema kõrvale ilmus, nii et kui üks naishääl äkitselt tema kõrval kostus, võpatas noormees päris korralikult ja viis automaatselt pilgu kõrvale. Hea, kui sekundki mööda läks, kui ta oma silmad tagasi ette viis. Ta ei tahtnud midagi vastata. Ta kartis, et tegu võib olla ühe hallutsinatsiooniga. Uue inimesega, kes ta juurde sattus. Seda mõtet mõjutas veel see, et neidis oli kuidagi liiga normaalne. Liiga normaalne ühe hullumaja asuniku kohta. Ja arst ka ta olla ei saanud - selleks puudus tal kittel.

Ära vasta, ära vasta, ära vasta, korrutas Max endale mõttes, kuid siis jõudis ta uuele argumendile - mis siis, kui see tüdruk ikkagi on päris? Ja niiviisi, teda ignoreerides, ta lihtsalt solvab teda. Pagana dilemma. Nooruk vaatas hetkeks ümberringi, veendumaks, et kedagi ümbruses ei ole, ning viis seejärel enda pilgu ennast Lyricina tutvustanu poole. Tüdrukul oli rääkides vene keele aksent. Kutt viis hetkeks pilgu tema väljasirutatud käele ning seejärel silmadele. Okei, kedagi pole nii kui nii ümbruses, nii et.. Max võttis Lyricu käe vastu ning surus seda õrnalt, lastes seejärel kiirelt lahti. "Ma olen Max," sõnas ta vaid ning pööras pilgu taas mujale. Vähemalt ei läinud ta tema käest läbi... Mitte, et see midagi tõestanud oleks.

Maximilliano turtsatas selle küsimuse peale. Mis tal viga on.. Kes küsib sellist küsimust ühe hullu käest? Mitte, et kutt ise otseselt ennast hulluks oleks pidanud, aga kuna ta seal juba oli.. Midagi pidi siis ju seal üleval pool korrast ära olema. "Ma näen inimesi, keda ma ei peaks nägema," vastas ta ükskõikselt ning viis seejärel pilgu Lyricule, et näha tema silmist midagi, mis vastaks tema küsimusele: Kas ta on päris? Niisama midagi sellist ka ju küsima ei hakka. Eriti veel, kuna too lihtsalt pidi patsient olema. Ta ei saanud ju suvaline külastaja olla.. Või oli?

Maxi näole ilmus segaduses olev ilme. Miks ta nii ütles? Kuidas ta saigi seda arvata? Kui just.. Kutt viis pilgu kiirelt ära ning hingas sügavalt sisse. Ei ole ju võimalik, et ta jälle mingisuguse hallukaga kokku puutus. Venelannast hallukaga! Üks naisterahvas kõndis neist mööda, justkui meelega viies ükskõikse pilgu ainult Maxile. Noormees jälgis naist pilguga, kuni too ära kadus, ning viis selle seejärel Lyricule. "Miks sa seda arvasid?" küsis ta ettevaatlikult.

Max vaatas hetkeks Lyricut, kuid märgates taaskord kedagi tulemas, viis ta pilgu hoopiski talle, jälgides samuti teda, kuni too ära kadus. Viimane ei vaadanud isegi Maxi poole, neidisest siis rääkimata. Ta viis hetkeks uuesti pilgu Lyricule - see naeratus muutus tõesti juba pisut creepyks - ning seejärel ohkas korra, pani pea oma käte vahele ning pomises endamisi: "Persse küll." Ta oli lootnud, et uues keskkonnas ei tule koheselt talle mingisugune uus hallukas kohale, kuid tundus, et siiski ei olnud nii..

"Ma tean, et ei ole," lausus Max kulme kortsutades, "kuid ma arvasin vähemalt, et.." Ta ohkas veel kord. Mida ta arvas? Et temaga on kõik korras? Muidu ei oleks ju teda siia hullumajja pandud. Või noh, täpsem sõnastus oleks "kästud minna". Ta ajas end sirgu ning tõmbas käega läbi oma juuste, mille Lyric oli just veel rohkem sassi ajanud, kui need muidu olid, kuid peatus siis. Talle ei tohiks ju muutusi jääda, kui hallutsinatsioon teda puudutab? Ah, pagan, ega tema ka ei teadnud, kuidas tal see värk käib. "Mine ära," pomises ta.

Maximilliano ei vastanud midagi. Jah, ka see oli üks variant. Kuigi see pidi ju ometigi ilmselge olema, et hallutsinatsioonid ei oma mõtlemisvõimet. Nad tulevad, millal tahavad. Ja jälle ta mõtles neist kui reaalsetest olenditest.. Kutt tõmbus eemale, kui Lyric oma sõrmega tema põske puudutas ning kortsutas kulme. "Sa oled tüütu," lausus ta vaid ning nihkus pingi peal tüdrukust pisut kaugemale. Kuidas ta küll hetkel ei soovinud, et tema juurde oleks mõni vaikne olend tulnud..

See hallukas oli tõsiselt vaider. Max vist ei olnudki varem sellise peale sattunud. Tavaliselt olid kõik niii normaalsed, et oli raske vahet teha, kas tegu oli tõesti pärisinimesega või mitte. Ja siis see tõi omakorda muidugi jama kaela.. Ta tõusis püsti ning vaatas hetkeks Lyricule otsa, pööras seejärel ümber ning läks otsejoones enda palatisse, lüües ukse pauguga enda järelt kinni. Ise jäi ta aga ukse najale seisma. Õnneks oli tema palatiuks sealsamas koridori lähedal olnud, nii et pikka maad minna ei olnud.

Ilmselgelt ei tulnud Maxile see hetkel pähegi, et ta oma toa asukoha reetis. Tema jaoks oli see loogiline, et hallutsinatsioon teab, kus ta on. Ta tõukas ennast ukse najalt lahti ja läks oma voodile istuma, toetades nüüarnukid põlvedele ja pea kätele. Ta ei oleks elusees suutnud varem uskuda, et tulevikus ta elu nii fucked up on, nagu praegu..

Max tõstis pilgu, kui juba tuttavaks saanud häält ukse juures kuulis, ning arvas isegi hetkeks, et neidis astub nüüd sisse. Kuid ta ei teinud seda. Laskis kuuldavale ainult õela naeru ning juba oligi kuulda sammude vaikset tümpsumist, mis tema liikumisest tekkis. Kutt veel istus veidi aega liikumatult voodil, pilk uksele suunatud, kuni püsti tõusis ning sinna juurde seisma läks. Käsi juba tahtis lingile vajutada ja selle lahti teha, kuid mõistus ei tahtnud. Lõpuks jäi aga siiski jäse peale ning noormees vajutas ukselingi alla, vaadates korra ühele ja teisele poole koridori ning tõdes - Lyric oligi minema läinud.

Ot: Ja läksidki ära?

Max täitsa võpatas, kui Lyric äkitselt eikusagilt (tegelikult nurga tagant) välja ilmus ja jälgis üpriski ärritunud pilguga, kuidas too lihtsalt tuimalt temast möödus, tema palatisse sisenes ja tagatipuks veel ennast voodisse istuma seadis. Ta läks korralikult ruumi sisse ning pani ukse enda selja tagant kinni. Hm, vale variant vist. Samas.. tüdruk oli nii kui nii mitte eksisteeriv inimene, nii et oligi vist parem, kui igaüks mööda kõndides sisse ei piilunud. Kutt kõndis neidisele lähemale, jäädes siiski distantsi hoides tema ees seisma. "Mida sa tahad?" küsis ta.

Mitte, et Maxi hoiak kuidagi ebakindlust väljendanud oleks. Ta seisis üllataval kombel hetkel äärmiselt rahulikult. Ainult tema süngest näost võis välja lugeda, kuidas talle see olukord ei meeldinud. Sellele vastuküsimusele ei reageerinud ta kuidagi.. Mis vastust ta ikka võis loota? Ilmselt ei olnud tema fantaasia küllalt suur, et Lyric midagi korralikku vastata oleks saanud. Arstid ju rääkisid, et see kõik käib läbi tema enda kujutlusvõime.. "Minu fucked up mõistus," kordas kutt endamisi vaikselt ning liikus seejärel tüdruku eest minema, hakates mööda tuba ringi jalutama. "Kuidas ma sinust küll lahti saan?" küsis ta, suunates selle rohkem endale, kui oma kujuteldavale vestluspartnerile.