Niisama hull olemas

Max jäi seisma ning viis segaduses pilgu Lyricule. "Miks ma seda tahtma peaksin?" küsis ta. Ta ei tahtnud ju, et mingi tüütu hallukas tema palatis, voodis istuks. Ja koos sellega märkas ta nüüd ka seda, et neidis oli ennast eriti mugavasse asendisse seadnud. Mis ta oli mingi kodus omaarvates või? Nii imelik.. Lyric näis nii enesekindel. Ta pidi taaskord tõdema, et varem ei ole ükski hallutsinatsioon selline tal olnud.

"Mu alateadvus ei looks kedagi sinusugust," lausus Max, hääl üpriski enesekindel. Kui ta mõistus kellegi loob, siis üldjuhul on tegemist üpriski tema ideaalkujuga. Kas arst mitte sellist juttu ei rääkinud? Ja arvestades tema kogemusi.. Arstidest rääkides, miks ei olnud neid seal hetkel, kui tal vaja oli? Ta ei tahtnud ise otsima minna ja ta ei kuulanud, kui räägiti, kuidas hädajuhtudel tolle enda juurde saada. Ta arvas lihtsalt, et tal ei tule sellist vajadust. Kui tore..

Max viis koheselt pilgu Lyricule, kui too temalt tema orientatsiooni kohta küsis, silmad uskumatud. Kas ta nägi tõepoolest gei siis välja või? Samas.. kui nüüd rohkem tolereerivam olla, siis muidugi ei saanud ju välimuse põhjal seda öelda.. Teine lause pani aga ta silmi pööritama. "Sa ei ole minu maitse," lausus ta kergelt ja läks akna juurde, istudes aknalauale ja vaadates sealt välja.

Tahtmatult Maximilliano taganes pisut, kui Lyric tema juurde tuli, kuigi tal ei olnud iseenesest kusagile väga minna. Ja aknalaua juurest ei tahtnud ta ka ära jalutada, sest ei tahtnud nüüd nii nõrgana ka paista.. "Mulle meeldivad brünetid," pomises ta, lisades selle justkui enda viimase juurde, kuni talle neidise taaskorden gei-märkus meelde tuli. "Naised," lisas ta rõhutatult, silmad korra üle Lyricu libisemas.

Oi, kuidas Max oleks tahtnud midagi vastu öelda, kuid ta kartis, et koheselt, kui ta suu avab, ei tule sealt sõnakestki välja. Ja sellise olukorra vältimiseks, hoidis ta oma suud kinni, jälgides samal ajal Lyricu iga liigutust. Selline tunne, nagu oleks neidis iga sõnaga aina lähemale jõudnud, kuigi ta seda tegelikult ei teinud, sest peale kõige ei olnud enam nende vahel suurt ruumi liikuda ka. Kuni siis ta neiu huuli õrnalt enda põse vastas tundis ning, et eemale peletada tekkivaid külmavärinaid, ta lausa hinge kinni hoidis. Ainuke, mis hetkel tema mõttes jooksis, oli 'Ta ei ole päris, ta ei ole päris..' nagu katkine grammofon. Ta ei olnud aga kunagi eriline ujuja olnud, nii et pikalt hinge kinni hoidmine tekitas talle ilmselgelt raskusi ja kohe peale seda, kui Lyricu viimane sõna ta kõrvu kostis, tõmbus Max lõpuks eemale, peaaegu, et lausa õhku ahmides. "Ma ei ole argpüks," pomises ta, pöörates end ümber, näoga seina suunas ja tõmbas kätega läbi juuste. Ei, tema 'põgenemine' ei näidanud üldse vastupidist, mkm..

Ja ikka ei jätnud Lyric teda rahule. Samas, Max ei arvanudki, et ta seda teeb. Kuigi ta püüdis seekordi kuidagi külmavärinaid ja kananahka alla suruda, käis sellegipoolest üks külm jutt temast läbi, kui neidise sõrmed tema kaelale jõudsid. Järgmisel hetkel aga oli ta sunnitud taas Lyricule otsa vaatama. Mida ta just ütleski? Ahjaa, et ta on endiselt argpüks.. Ta sai aru, et neiu provotseeris teda. Ta oli siiski mõistusega inimene, kuid ta ei öelnud endiselt midagi, jättes niiviisi puhtjuhuslikult õhku rippuma tunde, nagu ta mõtleks selle peale. Kuid ta ei mõelnud sellele. Ainuke, mis tema peas oli, oli see, et Lyricu huuled olid hetkel pagana ahvatlevad, kuid ta pidi end tagasi hoidma, sest tegu oli hallutsinatsiooniga. Ta ei saanud ju ometi suudelda õhku. Kuid tundus, et neiu ise sellest ei huvitunud ja Maxile üllatuseks tundiski ta tema huuli korra enda omadel. Pagan, kui reaalne see tundus.. Kui ta eemale tõmbus, oleks kutt tahtnud ilmselgelt teda uuesti suudelda, kuid õnneks tõi naise sõnad ta kiirelt maa peale tagasi. "Ma ei pea enda julgust kellelegi tõestama," sõnas ta vaikselt, "eriti veel sulle."

Lyricu sõnad ei pannud teda end sugugi halvasti selle pärast tundma, et ta midagi korda ei saada. Tema ainus eesmärk oli kiiremas korras siit välja saamine ja miks peaks ta seda aeglustama, saates mingeid mõttetuid lollusi korda? Pealegi ei istunud ta masenduses. Vist.. Kui Lyric kord oma jutuga ühelepoole oli saanud, pööras kutt ennast täies suuruses neidise poole. Niiviisi oli see, et ta temas ikka korralikult pikem oli, kuidagi eriti selgelt näha. Samas, Max oli sellega juba üpriski ära harjunud, kuna ei leidunud väga tsikke, kellest tema lühem oleks olnud.. "Räägi mulle, mis on sinu jaoks see "kõik", mida ma nii kindlalt peaksin korda saatma?" küsis ta.

"Aga kes ütles, et ma elust rõõmu ei tunne?" küsis Maximilliano. Tal oli millegipärast palju parem neidisega suhelda, kui too külm, mitte selline õrritav oli, nagu ennist. Sellisel juhul ei tekkinud talle nii suuri probleeme vastamisega. Eniveis.. Ta ei olnud igatahes mingisugune inimene, kes talle ütleb, kas ta on väärt elamist või ei. Eriti veel arvestades asjaolu, et tegemist oli hallutsinatsiooniga. Lyric ei saanud talle mitte kui midagi teha. Kutt korrutas seda mõtet omale igakord, kui neiu vähegi hirmuäratavamaks muutus.

"Sellisel juhul arvad sa valesti," lausus Max silmi vidutades, vaadates seejärel, kuidas Lyric järjekordselt täiesti ümber transformeerus. Taaskord oli kutt pisut kangem, kui enne ning jälgis neidist, üritades täiesti rahulikuks jääda. Tal isegi täitsa õnnestus see.. väliselt. "Sa ei saa mind midagi tegema sundida," lausus ta aeglaselt, et mitte kõlada näviliselt, "sind pole olemas." Yeah, keep telling it to yourself.. Huvitav, mis Lyricul plaanis oli? Lihtsalt ta hullumajas laamendama panna?

Taaskord tekkis raskusi millegi vastamisega.. Miks Lyric nii tegi? Niiviisi ei saanud ta ju nõusolekut ka.. vist. Taaskord oli neidis Maxile vägagi lähedal ning kutt jälgis hetkeks tema huuli, peas käimas võitlus, kas neid suudelda või mitte. Oi, kuidas kõik teisiti oleks, kui tegu oleks olnud pärisinimesega.. Siis oleks see kaalukauss ilmselgelt esimesele variandile palju lähemal olnud. Lõpuks ta aga siiski võttis viimsegi jõu kokku ja astus sammukese tagasi, peaaegu, et vastutahtmist. "Ma ei usu sind," lausus ta, esitades niiviisi Lyricule ilmselgelt väljakutse.

Uuh. Max vaatas kergelt hämmeldunud pilguga Lyricut peale seda, kui too oli ta vastu seina lükanud. Kurat, see oli hirmutav ja samas.. Kuti hingamine kiirenes taaskord, kui neidis veel lähemale jõudis ning seejärel ta huulde ka hammustatud sai. Ai. Ta pööras pea kõrvale, otsides kiirelt mingit punkti, mida vaadata. "Mul ei ole mitte midagi sellist, millega sina hakkama saaksid," lausus ta vaikselt.

Max ei olnud enam sugugi kindel, kaua ta vastu peab. Lyric muutus iga korraga aina vastupandamatuks, nii et lausa hääl, mis endiselt tema hallutsinatsiooni-staatust kinnitas, hakkas vaikselt ära vajuma. "Lõpeta.. palun," pomises ta vaikselt, täiesti paigal seistes. Seejärel aga jõudis neidis veel tema kaelani ning järgmisel hetkel oli nende olukord vastupidine - Max pööras neid piisavalt palju nii, et nüüd ei olnud mitte tema see, kes vastu seina oli surutud, vaid hoopis Lyric. Ta libistas korra pilgu üle neiu ning seejärel suudles teda ahnelt.