My mistress' eyes are nothing like the sun..

Olles uus isik sealses vaimuhaiglas, oldi Maximillianot koheselt nende tublimate sekka tembeldatud, nii et luba kas raamatukokku, muusikatuppa või kuhu iganes ei olnud tal just kuigi raske saada. Ja ka nüüd oli ta seda olukorda ära kasutanud ning tänu sellele istuski ta ühe tühja diivani peal, käes Shakespeari luulekogu, samal ajal seda süvenenult lugedes. Ta oli endiselt huvitatud kirjandusest, eriti veel luulest, kuigi ta oldi hullumajja topitud..

Holly oli samuti üsna tubli olnud, sest noh.. ühtki hoogu polnud tal veel esinenud. Seetõttu lasti ka temal täitsa omal käel raamatukokku minna ning tüdruk võttis meeleldi selle teekonna ette, astudes avarasse ruumi. Holly vaatas seal hetke ringi ja suundus siis ühe riiulini, haarates endale sealt Dorian Gray portree - raamatu, mille lugemine tal enne haiglasse tulekut pooleli jäi. Neidis suundus tugitoolideni, silmitsedes hetke sealsamas diivanil istuvat kutti. Kunagi ei võinud teada, kuidas erinevad patsiendid reageerivad ju.

Max ei reageerinud mitte kuidagi. Ta luges endiselt enda raamatut, kuni järsku tundis, nagu keegi oleks teda jalaga toginud. Ta võpatas ning viis pilgu kõrvale, märgates ühte elektrisiniste juustega näitsikut, kes diivani seljatoe peal istus, jalg üle põlve, samal ajal nätsu närides ning ühte juuksesalku ümber oma sõrme keerutades. Täitsa kummaline vaatepilt, nii et kutt ei saanud algul pilkugi ära, kuid viis selle seejärel mujale, märgates seejärel ka ühte neidist, kes samuti seal istus. Ta vaatas uuesti kõrvale, kuid sinisejuukseline tüdruk oli kadunud. Oh, pagan..

Holly ei teinud siis ka kutist eriti välja, sättis end mugavalt istuma ja hakates raamatut lappama, et järge üles leida. Kuti võpatust ta siiski märkas ja kortsutas kergelt kulme, vaadates hetke ringi. "Kõik korras?" küsis ta veidi kõhklevalt.

"Mhmh," mõmises Max aegamisi, endiselt vaadates kohta, kus tüdruk olnud oli, kuid viis selle seejärel arvatavasti siiski reaalselt olemas olevale neidisele. Ja tema silmad suurenesid üllatusest märgatavalt. Täpselt tolle punapea seljataga oli sama sinisejuukseline näitsik, kes talle nüüd lõbusalt lehvitas. Max köhatas kergelt. "Jah, kõik on korras," kordas ta vaikselt, nüüd rohkem nagu iseendale, viies pilgu hallukalt minema.

Holly kortsutas kergelt kulme, kui kuti näol üllatunud ilmet märkas, ning taipas siis, et tolle pilk polnud üldsegi temale suunatud. Neidis vaatas viivuks üle õla, kuid tema seal ju kedagi ei näinud. "Hallutsinatsioonid?" küsis Holly pilku tagasi kutile viies.

"Võimalik," jättis Max vastuse peaaegu lahtiseks, jälgides samal ajal silmanurgast endiselt sinipead, kes nüüd hoopiski võõra tüdruku juustega mängima hakkas. Kutt viis pilgu teisele patsiendile, lootes tema näos mingitki reaktsiooni näha. Ta ju pidi seda tundma! Ikka ju tunneb, kui keegi su juukseid näpib..

"Mida sa siis näed?" uuris Holly. Hallukad olid tema jaoks alati mingis mõttes põnevad olnud. Ise oli ta neid vaid ravimilaksu all par korda näinud, aga needki ei olnud pärast enam meeles. Juustega mängimist ta loomulikult ei tundnud, sest tegelikult ei teinud keegi ju midagi.

"Tüdrukut," vastas Max aegamisi ja pisut nagu vastu tahtmist. Ta ei tahtnud väga rääkida oma hallutsinatsioonidest. Ilmselgelt tekkis talle sellisel juhul kohe mõte, et kõik teised peavad teda püsti hulluks. Samas olid siin ju kõik temasugused.. Osad isegi hullemad. Ja peale nende veel arstid, kellele täpselt neid asju peakski rääkima.

"Kedagi peale minu?" küsis Holly igaks juhuks, lõbus naeratus huulil. See oleks küll üsna äge, kui teda hallukaks peetaks. Ega neidis isegi oma haigustest vatrama ei kippunud. Ja seda mitte kellelegi. Ta oli harjunud lihtsalt nii.

Max isegi muigas selle peale korra. "Kui sina just siniste juustega ei ole, siis ei ole see tõesti sina," lausus ta. Tüdruk tegi Holly juustesse juba selliseid soenguid, et kutt ei suutnud turtsatust tagasi hoida.

"Siniste juustega kohe kindlasti mitte," sõnas Holly lõbusa naeratusega, kergitades siis selle turtsatuse peale veidi kulme. "Mis sulle nalja pakub?" uuris neidis. Raamat puhkas tema süles ja üks sõrm oli järjehoidjaks sinna vahele torgatud, kuid nüüd pööras neidis raamatu lihtsalt tagurpidi.

Maximilliano raamat oli aga tal endiselt käes, pöial justkui sisukorraks vahel. "Ei midagi," lausus ta vaid, vaadates veel korra siniste juustega tüdruku poole. Talle ei olnudki varem nii.. ekstsentrilise välimusega hallukas ilmunud. Üldiselt nägid nad kõik nii normaalsed välja.. Vaimuhaigla võlud?

"Ookei siis.." venitas Holly lõbusa muigega. Nüüd ta tundis end küll veidralt juba. Mida kutt küll näha võis? "Mida sa loed?" küsis tüdruk selle asemel, et edasi pärima hakata.

Vaevalt, et Max midagi siis ka vastanud oleks, kui tüdruk olekski selle sama teema kohta edasi pärinud. Võib-olla lõpuks, kui asi juba väga tüütuks muutunud oleks. "Shakespeari luuleid," vastas ta üpriski ükskõikse tooniga ning vaatas siis korra huvitunult neidise poole. "Mida sa loed?" küsis ta vastu. Too tundus sõbralik seltskonnakaaslane olevat.. Samas, noh, ta ei teadnud ju ka tema diagnoosi.. Igahetk võis ta ju ära pöörata.

Tüütu oli küll Holly keskmine nimi (mitte päriselt muidugi), aga hetkel polnud tal viitsimist pärida. Kuti õnneks. "Wow.. Klassika huviline?" muigas Holly ja heitis siis pilgu korraks raamatule enda süles, justkui oleks selle nime unustanud. "Dorian Gray'd."

"Üldiselt luuletuste," vastas Maximilliano kergelt õlgu kehitades. Vanaaja luule, keskaja luule, tänapäeva luule.. Tal ei olnud väga vahet. Kuuldes aga tüdruku vastust, kergitas ta küsivalt kulmu. "Millest see on?" uuris ta. Polnud kuulnud ka sellist nime. Nii palju siis tema kirjanduse huvist..

"Wow.. Päris haruldane nähtus kuttide puhul," sõnas Holly tunnustava naeratusega. Ja siis oli tema kord kulme kergitada - tema puhul küll üllatunult. "Sa pole kuulnud sellest? Noh.. On üks kunstnik, Basil. Ta maalib üht kutti Dorian'i, kes on perfektse ilu kehastus. Dorian on algul üsna tagasihoidlik, aga siis kohtab ta lord Henryt, kes kinnitab, et ilu ongi kõige tähtsam. Ja siis Dorian soovib, et tema asemel vananeks see portree. Ja nii juhtubki. Portree muutub aga aina koledamaks, mida rohkem halba Dorian korda saadab. Jaa.. Noh, lõppu ma sulle ette ei räägi," vadistas Holly paelunud ilmel. Üks ta lemmikteostest siiski.

Max naeratas vaid selle haruldase nähtuse lause peale. Juhtus jah niiviisi olema. Aga tal oli sellest üpriski ükskõik. Ta kuulas huvitunult neidise minikokkuvõtet sellest teosest, tõdedes endamisi, et raamat tundus üpriski huvitav. "Meeldib sulle see raamat?" küsis ta, kuigi tüdruku ilmest oli seda üpriski kerge tegelikult välja lugeda.

"Oojaaa.." sõnas Holly kohe agaralt noogutades. "Mulle meeldib väga, kuidas Oscar Wilde kirjutab. Ja kõik see, mida ridade vahelt välja on võimalik lugeda. Üldse.. Paneb mõtlema esteetika ja moraalide üle," lisas neidis. Jeah, ta võis paras kirjandusfanaatik olla, kui tuju tuli. Kunagi luges tüdruk ju üsna palju. Viimasel ajal ta lihtsalt ei suutnud keskenduda nii hästi.

"Kõlab hästi," lausus Max naeratades, "ma usun, et loen isegi selle ühel päeval läbi." Aega tal ju iseenesest oli, kuna ta nüüd seal valgete seinte vahel pidevalt olema pidi.. Miks mitte aega sisustada hoopiski lugemisega? Ja ta peaks vaatama, kas ta saaks ka oma õpematerjalid kuidagi sinna saata.. Ilmselt mitte, aga kes teab?

"Soovitan soojalt," sõnas Holly kerge naeratusega. Kusjuures tüdruk oli mingi hetk mõelnud isegi, et pehmes toas oleks hea ja rahulik lugeda. Isegi ta palatisse piilusid julgemad hullukesed sisse ju ja mujal polnud ka rahu võimalik saada. Raamatukogu oli ka natukene vaiksem. "Ma peaks kunagi luulega ka tutvust tegema," lausus neidis viimaks mõtlikult.

"Aga tee," soovitas Max, "ma ei saa muidugi garanteerida, et see sulle meeldiks, kuid alati võid sa ju selle välja uurida." Kuti pilk läks korra neidise selja taha ning alles nüüd märkas ta, et hallutsinatsioon oli läinud. Kui kummaline..

"Nii palju kui ma olen luule kohta uurinud, ei ole see mulle eriti meeldinud," sõnas Holly veidi nukralt. Enamus luuletusi, mis rohkem peale läksid, olid lihtsalt nii depressiivse sisuga, et neid ta ei suutnud lugeda.

"Siis on kaks võimalust - luule kas ei lähegi sulle lihtsalt peale või oled sa lihtsalt kehvade otsa sattunud," lausus Max kergelt muiates, silmitsedes tüdrukut. Talle jõudis alles nüüd kohale, et ta ei teadnud tema nimegi.