After the riot

Elijah sisenes puhkeruumi ja tegi kraanikausi juures oma näo puhtaks. Hea oli, et verejooks pidama oli jäänud. Kaelal olid siiski endiselt hambajäljed. Noormees võttis külmikust, sest kuskil pidid töötajad oma toitu vahel hoidma ka, jääd ja pani selle kaelale. Täiesti hull...

OT: Mõni arstitädi või onu võiks liituda, oleks äärmiselt kena

Charlie oli juba tükk aega mööda koridore ringi uidanud, küsides vahepeal ühelt vastutulevalt hullukeselt teejuhiseid. Mida ta muidugi ei saanud. No kuskil siin pidi ju see kabinet olema.. Viimaks leidis ta üles puhkeruumi, juubeldades mõtteis. Polnud küll täpselt see, mida vaja, aga seal oli ehk töötajaid, kes väheke vastutulelikumad olid, kui too patsient ennist.
Charlie toetas käes oleva staffi täis kasti servaga puusakondile ja avas siis ettevaatlikult ukse, astudes ruumi. "Oh, hei.. Väga hea, et sa siin oled," sõnas kutt kohe teist meest silmates ja märkas alles siis jääpakki, mida too kaelal hoidis. "Sattusid mõne patsiendiga kähmlusesse?" küsis Charlie kulme kortsutades, pannes kasti sinna samasse diivanile ja õlakoti selle kõrvale. Tüüpiline Charles.. Käitus nagu kõik oleksid ta vanad sõbrad.

Elijah võpatas kui Charles rääkima hakkas. Arusaadav ka, ta närvid olid täiesti pingul, ükskõik kui väga ta end hetkel ka rahustada ei püüdnud. Fuck this shit, he didn't signed up for this. Ta lõi külmiku ukse kinni ja pööras end ümber, silmitsedes meest hetke. Oleks Charlie teda kauem tundnud, oleks ta kohe aru saanud, et Elijah on täielikult oma cooli kaotanud. "Jeaah," sai kutt viimaks üle huulte. Ta libistas käega üle nina, hea, et see enam ei veritsenud. Taas peegli juurde sammudes ja külmakotti langetades nägi ta, et hambajäljed polnud kuskile kadunud. Oh man.

Charlie nii palju jagas ära küll, et aru saada, et selle kähmluse mõju polnud veel päris kadunud. Kutt tundus lihtsalt veidi.. ärevil. Mees sammus lähemale, tehes väga veidra grimassi, kui hambajälgi nägi. Või et selline kähmlus. "Kuule tule istu, ma vaatan üle need haavad," lausus Charlie. "Kas teil siin patsientidel meditsiiniline kontroll on ikka tehtud?" küsis ta igaks juhuks. Mine tea, mis haigused ehk levida võisid. Paljud hullud olid ju endhävitavat elustiili järgides endale igasugu paska külge pookinud.

Elijah läks ja istus diivanile. "Jah, peaks olema," noogutas ta. Käed värisesid. Chordi ta näiteks ei kartnud erinevalt teistest. Nad olid ju sõbrad, lapsepõlvest saadik tundsid teineteist. Aga Drew. Drew oli võõras ja ta muutus täielikuks loomaks. See viis ikka endast välja küll, kui keegi sulle hammastega kallale tuleb. Peaks suhtruvett või teed või midagi jooma.

Charlie läks tuhnis enda kastis veidike ja tõmbas sealt siis väikese esmaabikohvri välja. Kastis olid asjad ta kabineti jaoks siiski ja eelmises haiglas oli tal seda kohvrikest üsna tihti vaja läinud. Mees istus kuti kõrvale, silmitsedes hetke tolle käsi. "Mul on palderjani, kui sa tahad," pakkus ta siis, pannes kohvri lauale ja viies pilgu kolleegile.

Elijah noogutas, pilk jääkotil, mis ta käes sulas ja millest vett põrandale tilkus. "Kes sa oled üldse?" märkas kutt viimaks küsida. Äkki ta peaks päeva vabaks võtma? Ei, seda nad just tahavadki, et need internid mingid nõrgukesed oleks ja päeva vabaks võtaks.

Charlie kolas taas oma kastis veidike, leides lõpuks tabletipurgikese, mille ta kutile ulatas, võttes tema käest selle jääkoti ka samas ära. "Charlie," vastas ta siis muiates ja tõusis püsti, et jääkott kraanikaussi viia. "Uus psühhiaater," lisas ta siis täpsustuseks. Kutt pesi enda käed kiirelt üle ja täitis ka ühe klaasi veega, sammudes siis tagasi diivanini ja ulatades klaasi mehele. Charles võttis taas istet ja tegi kohvri lahti, võttes sealt nii väikese lapikese kui ka haavapuhastusvedeliku.

Elijah neelas ühe tableti alla. Tutvustuse peale kutt noogutas. "Ma olen Elijah, intern alles," ta ohkas raskelt. Samas ta oleks pidanud millegi sellisega oskama arvestada ju. Come on, shit happens.

"Esimest korda juhtus midagi nii tõsist?" küsis Charlie veidi murelikult. Eks see nii kippus olema, et esimene tõsisem rünnak oli reaalsuselaks ja siis kadusid pooled internid tööpõllult. "See teeb haiget nüüd natuke," sõnas kutt, olles lapikesele vedelikku pritsinud ja asus nüüd kaelal olevaid haavakesi puhastama. Enam sealt verd tõesti ei tulnud, aga puhtaks tuli need ikka saada. Tervislikust seisukohast just.

"Mhmh," mõmises Elijah ja hingas teravalt sisse, kui Drew hambajäljed puhastusvedelikuga kohtusid. "See asutus on nende hullude jaoks siin liiga leebe," pomises kutt. Chord laamendas terve toa koos Lyricuga segamini näiteks ja mis kõik seal veel juba juhtunud oli. See asutus ei pidanud neid hulle, kes seal olid.

"Ja turvad vahele ei tulnud?" küsis Charlie kergelt kulme kortsutades, pilk haavakestel, mida ta hoolikalt puhastas. Samas oli see leebem asutus ka, nii et seal äkki polnudki turvasid iga nurga peal. "Juhtub siin tihti siis selliseid asju?" uuris kutt edasi. Haavad sai ta puhtaks ja nüüd otsis ta suure plaastri, mida sinna peale sobitada. Sellega hakkama saanud, haaras ta õrnalt Elijah'i lõuast, et tolle pead enda poole pöörata ja seda punetavat nina uurida.

"Sanitarid tulid, aga.. " Elijah oli nüüd sunnitud Charlie'le silma vaatama. "Ma ei tea, nad ei julgenud kohe sekkuda või midagi," pomises kutt. Ta hingas sügavamalt sisse. Palderjan hakkas mõjuma. "Viimasel ajal küll," noogutas ta.

OT: Häbi mulle, ma pole teiste teemasid lugenud. Kes siin veel mida korraldanud on?

"Hmm.. Sellisel juhul küll. Aga ära muretse.. Vaevalt teist korda selline asi veel juhtub," sõnas Charlie pilku hetkeks samuti Elijah'i silmadele viies. Ilusat tooni silmad tal. Mees noogutas vastuse peale mõtlikult ning tõstis siis käe, et ettevaatlikult Elijah'i nina kompida. Katki ei tundunud midagi olevat vähemalt. "Mingid uued patsiendid korraldavad jamasid siis?"

OT: Pole aimugi.

"Mhmh," noogutas Elijah. "Mingil hetkel tuli siia hunnik ebastabiilseid ja nüüd on raske stabiilseid ka kontrolli all hoida," selgitas Niklaus. Kutt kortsutas valust kulme. "See pole katki vist," pomises ta. Aga paraja obaduse sai ta selle pihta siiski.

"Eks see ole ikka nii, et üks hull ees ja teised järgi," sõnas Charlie kerge muigega. "Vabandust," sõnas ta vaikselt kui taipas, et Elijah'il on ju valus ka, kui mees seal katkiseid kohti näpib. "Jää aitab paistetuse all hoida. Muud väga midagi teha polegi. Mõned päevad oled peksasaanud näoga küll," lausus Charlie, pannes siis kohvri kenasti kokku ja tagasi kasti. Palderjanitabletid pistis ta ka sinna kuskile pildiraamide ja lillevaasi vahele. Jeah.. See kast sisaldas igast põnevusi.

"Aitäh," pomises Elijah ja ohkas. Alles nüüd märkas ta Chordi toimikut laual. Ahjaa, kurja, ta oli seda enne sirvinud. Peaks selle tagasi viima. Ta haaras laualt toimiku ja tõusis. "Sa ütlesid enne, et jumal tänatud, et ma siin olen," mainis Niklaus. "Olid eksinud?" küsis ta. Palderjan. Maailm oli nii rahulik.

"Palun-palun," sõnas Charlie kerge naeratusega, tõustes siis samuti, pilk korraks toimikule ekslemas. Peaks ka nendega tutvust tegema. Kiiremas korras lausa. Noh.. Õhtune lugemine. "Aa.. Jah. Olin küll. Kus need kabinetid või asjad siin on?" uuris Charles.

OT: Kui siin kabinette polegi, siis on see überfeil.

OT: On ikka

"Ma näitan sulle, pidin selle nagunii ära viima," lausus Elijah ja noogutas toimikule. Patsient, keda tema ravida ei tohtinud. Ta väljus puhketoast ja hoidis Charlie'le ust lahti, too oli ju kastiga. "Kust sa tuled?" küsis Niklaus jutu jätkates.

"Mõni sinu patsientidest?" küsis Charlie nii huvi pärast, noogutades siis nõustuvalt. Mees pani koti õlale rippuma ning haaras siis kasti, sammudes puhketoast välja. "Otse Bostonist," muigas kutt vastuseks. Nomh.. Ühe öö vanune oli ta sellisel juhul, mitte enam nii värske kaup - lend saabus eelmisel õhtul.

"Eei ole minu oma," lausus Elijah. "Sõpru ei tohi ju ravida," sõnas kutt kergelt ohates. Ja ega ta tahakski vist. Chordi ravimisega oli juba korra valusalt pange pandud, nagu pandi ka näiteks Holly ravimisel pange. Nende kahega pidid mingid profid tegelema.

"Aii.. Päris karm juhus," sõnas Charlie kaastundlikul ilmel, mille ta kohe siis näolt pühkis. Enamus inimesi vihkasid kaastunnet. "Kuidas sa hakkama saad selle olukorraga?" uuris mees. Tema isiklikult kaaluks küll töökoha vahetamist. Keeruline olukord ju siiski.

"Chord on.. Juba kuus aastat haige olnud," lausus Elijah. "Paari nädala eest toodi ta siia," Elijah kehitas õlgu. "Ma käisin teda vaatamas, kui ta haigeks jäi, ta tõrjus mu eemale. Ta on põhjus, miks ma selle töö valisin. Hea on tegelikult siin olla, kui tema ka on aga..." Niklaus raputas pead. Chord oli siin olles juba korra püüdnud endalt elu võtta. See oli raske.

"Mis tal juhtus?" uuris Charlie. Ehk veidi järsk küsimus, aga no.. Toimikust nägi ta seda nii või teisiti ju. Kuus aastat.. Pagana pikk aeg ikka. Selliseid tembeldati koolis juba lootusetuteks juhtumiteks. Olenes muidugi haigusest ka. Aga Charlie oli paras optimist, nii et tema nii kergelt lootust ei kaotanud.

"Autoavarii," sõnas Elijah, "me olime mõlemad keska lõpuklassis tol hetkel. Ühel õhtul nagu igal teiselgi, läks ta oma tüdrukuga sõitma ja kaobarong sõitis neile küljelt sisse. Anna poolselt küljelt. Tüdruk sai koheselt surma. Keegi ei tea, mis enne õnnetust juhtus või miks see õnnetus juhtus. Chord ei räägi sellest, aga ma tean, et ta süüdistab end," nad jõudsid õigesse koridori. "Kui ta haiglasse pandi, diagnoositi tal kohe depressioon ja küsimusi esitamata pandi ta ravimite peale. Kui neid maha hakati võtma ei tahtnud ta enam rääkida ja oli juba liiga sassis. Ta on mitmeid kordi proovinud oma elu võtta ja iga kord on justkui osa temast tõesti surnud. Mõned aastad tagasi viidi ta karmimasse asutusse üle ja seal pandi talle ka väga kanged rohud peale. Kui ma teda vaatamas käisin, ei teadnud ta isegi kes ta on. Või ei tahtnud teada," Niklaus kehitas õlgu. "Seega ta pere soovitas tal siia tulla, sest meie ravimeid ei kasuta ja nüüd ta ei kontrolli end enam ja tal on vihahood. Ta peksis puhketoa segi ja kukutas end trepist alla," Elijah ohkas raskelt, noogutades viimaks uksele, mis pidi ilmselt Charlie'le kuuluma.