After the riot

Charlie kuulas vaikides, ilme üsnagi uskumatust väljendav. Mitte, et ta meest ei usuks muidugi. Vaid lihtsalt.. Karm, mis ühe inimesega juhtuda võis. Charlie elus polnud küll kedagi nii tähtsat olnud, aga isegi kui võõras inimene ta kõrval sureks.. Keeraks ikka ülakorrusel nii mõndagi sassi. "Ma usun, et ta muutub ilma ravimiteta üsna pea stabiilsemaks. Ta on lihtsalt nii kaua olnud tuim, et nende tunnetega on raske hakkama saada," lausus Charles viimaks, silmitsedes siis ust, milleni nad jõudnud olid. "Tuled ka sisse? Mulle meeldiks veel rääkida sinuga," sõnas mees. Juhuks kui Elijah oli juba valmis otsa ümber pöörama ja teises suunas pagema. Not getting away that easily. Mwhahhaa.

Elijah silmitses ust ja kehitas õlgu. Miks ka mitte. Ta avas ukse, et Charlie'l oleks lihtsam sisse saada oma stuffiga ja järgnes siis mehele. Uks nende järel kinni vajumas. "Ma loodan, et ta stabiliseerub, aga ta on nii kaua sassis olnud, et ma ei mäletagi enam, milline ta varem oli," ohkas Niklaus, kabinetis ringi vaadates.

Charlie noogutas tänulikult ja sammus ruumi, vaadates seal hetke ringi. Üsna tavaline kabinet. Vähemalt oli suur aken. Mees pani kasti lauale ja õlakoti põrandale, tõmmates siis tooli eemale, et tal seal ruumi mässata oleks. "Ma pakuks, et ta ise ka ei mäleta, mis teeb muidugi ravi keerulisemaks. "Kas ta räägib muidu üldse nendest aegadest, mil ta terve oli?" uuris Charlie, hakates asju kastist välja tõstma. Kõigepealt pliiatsite/märkmepaberite/muu pudipadi hoidik ilusti lauanurka. Ja siis hakkas ta seda pastakate ja pliiatsite ja kirjaklambrite ja muu taolise staffiga täitma.

Elijah raputas pead. "Minu teada ei räägi ta üldse. Mind ei taha ta näha, nii et..." kutt kehitas õlgu. "Ma ei tea, üks patsient, kellega ta kokku puutus ütles, et ta ei räägi eriti üldse. Talle meeldis kunagi muusika," lausus kutt ja jälgis, kuidas Charlie asju välja ladus.

"Raske juhus.. Aga kas väljastpoolt haiglat käib teda keegi vaatamas ka? Toodi ta siia sunniviisiliselt?" uuris Charlie edasi. Teda hakkas täitsa huvitama see juhtum. Kirjatarbed välja ladunud, haaras ta kaks pilti. Ühel oli Charlie koos ühe noore naisega ja teisel murul lebotav retriiver. Mees sättis needki lauale, tähelepanu siiski koguaeg Elijah'il.

"Ta perekond. Ema peaks käima ja vend," lausus kutt. "Aga ta tuli vabatahtlikult. Vähemasti kirjutas ta end ise sisse," lisas noormees. "Ta perekond võttis ta eelmisest haiglast välja, sest seal ta ainult vegeteeris," selgitas noormees. Äkki tuligi Chord siia, sest Elijah oli siin. Kutt mõtles alles nüüd selle võimaluse peale.

"Ja nendega ta suhtleb korralikult?" uuris Charlie edasi. See oli väga hea iseenesest, et ta vabatahtlikult tuli ju. Paranemine algaski patsiendi enda tahtest tervemaks saada. Kui see puudus, ei aidanud ükski imerohi. Järgmisena tuli kastist välja vaas ja üks pisike kaktus. Khmn.. No comment.

"Minu teada küll. Neil kõigil on kiire, aga nad hoiavad ühendust. Tänu sellele Chord veel elus ongi," sõnas Elijah. "Nad ei pannud teda kohe peale õnnetust ravile. Kui ta vigastustega haiglast välja sai, ei söönud ta nädalaid korralikult ja neelas viimaks purgitäie kangeid valuvaigisteid. Siis soovitas mingi psühholoog ta haiglasse sisse kirjutada," rääkis Elijah. Ta silmitses hetke kaktust ja pilte. "Su naine?" küsis ta justkui püüaks teemat vahetada.

"Kas tal kunagi post-traumaatilist stressi ka kahtlustati?" küsis Charlie igaks juhuks. Tema oleks vähemalt sellele esimesena mõelnud, sest noh.. Autoõnnetuse üle elamine on ikka parajalt traumeeriv küll. Aga kõik olenes sümptomitest. Charlie viis pilgu pildile ja naeratas viivuks. "Mu pisiõde," vastas ta, muiates siis lõbusalt. "Või noh.. Pole ta enam nii pisike midagi."

"Ma ei tea seda. Ma polnud siis intern, kui nad teda ravima hakkasid, ega pööranud asjale suurt tähelepanu. Toimikus selle kohta pole," sõnas kutt. Chordi toimik oli endiselt tema käes. "Ta on ilus," kommenteeris Niklaus Charles'i õde.

"Arvatavasti siis mitte," sõnas Charlie mõtlikult. Või siis heideti see idee kohe kõrvale. Charlie tõstis kastist veel igasugu raamatuid välja, pannes need esialgu lihtsalt lauale hunnikusse. Ja siis ilmus sealt lagedale Newtoni 'kuulihäll'. Noh, see viie kuuliga asjandus.. Ühelt poolt lükkasid kuuli liikuma, teiselt poolt liikus vastu, uknow. "See on meil geenides, jah," vastas Charlie kommentaari peale, kergitades kelmikalt kulme.

"Jaa jah," muigas Niklaus. "Miks sind Chordi lugu üldse huvitab nii väga?" olgugi, et Elijahil oli seda raske endale tunnistada, oli tegemist ühe tõenäolise suidsiidiga lõppeva juhtumiga. Kuus aastat depressiooni. Autch. See oli ainult ime, et tüüp veel elus oli.

"Sest see on lootusetu juhtum," vastas Charlie esimese asjana. "Selles suhtes, et.. Kui selline inimene terveks ravida, siis see on ülim võit," lisas ta veidi mõtlikumalt. "Pealegi oli mul kunagi sarnane patsient. Tähendab.. nende lugudes polnud midagi sarnast. Vaid see, et tema oli ka juba teismeeast saati haigusega võidelnud."

"Ja sa ei suutnud teda päästa ja nüüd loodad Chordi päästa?" küsis Elijah kahtlevalt. Ta silmitses mõne hetke Charlesi ja viis siis pilgu mujale. Kaktusele näiteks.

"Eiei.." sõnas Charlie kiirelt. See oleks üsna.. nõme variant olnud. "Tema ravisin ma terveks lõpuks. Seda ütlesin ma lihtsalt selle mõttega, et noh.. Kõik taolised juhtumid pole lootusetud ja alati on võimalik midagi ära teha," selgitas mees kerge naeratusega.

"Aaah," sõnas Elijah noogutades ja ulatas siis Chordi toimiku mehele. "Ma loodan, et see sul õnnestub," sõnas kutt. Ta ju tahtis, et ta sõber terveks saaks. Et Chord ei vihkaks teda enam.

"That makes two of us," sõnas mees kausta vastu võttes, heites sellele kiire pilgu. Paras väljakutse küll, aga sellepärast ta ju taolise ameti valiski. Oleks ta kergelt läbi saada tahtnud, poleks Charles psühhiaater. Lihtne. "Kuidas su kael on?" uuris Charlie toimikut lauale pannes, võttes siis õlakotist ka sülearvuti, mis oma kohale rändas.

Elijahi käsi liikus kaelale. "Annab tunda," pomises ta. "Aga ei midagi hullu," lisas kutt. Palderjan tegi ta ikka väga chilliks. Mitte, et ta tavaliselt mingi närvipundar oleks olnud või midagi.

"Nii et jääd ellu ikka," muigas Charlie. Lõpuks sai ta enda laua peal kõik asjad ka kenasti korda sätitud. "Kuskohas see rünnak juhtus üldse?" uuris mees seejärel, näol taas väheke mõtlik ilme.

"Tundnub nii," muigas Elijah. "Mängude toas," vastas ta küsimusele. Kõik toimus vist mängude toas. All the action. Huvitav, miks just see tuba hulludes nii palju erutust tekitas.

"Väga hea. Siis sinna me lähmegi," sõnas kutt otsustavalt. Nagunii pidi ta majas veel ringi vaatama ja oli oht, et Elijah'il on teatud tõrge sinna ruumi minekuga. Millel ei tohtinud ta süveneda lasta. As they say.. Kui kukud hobuse seljast maha, siis pead kohe uuesti sadulasse ronima.

"Nüüd kohe?" pomises kutt kahtlevalt. Noo jaa, ta sai aru, et ta pidi sadulasse ronima, aga kas siis kohe nüüd? Oodata ei kannatanud sellega? Ta silmitses hetke toimikut. "Kindel ikka?" küsis kutt. Samas miks mitte minna nüüd, kuni palderjan veel mõjus.

"No millal siis veel," sõnas Charles lõbusa muigega. "Või on sul midagi olulisemat teha?" küsis ta igaks juhuks. Kuigi isegi kui oleks, siis ta veaks Elijah'i korraks ikka mängude toast läbi ja laseks mehel siis oma toimetustega edasi tegeleda.

"Eei," pomises kutt. Ta polnud hetkel midagi tähtsamat teha. Üldse oli sealne praktika neil rohkem jälgimine ja omale tegevuse otsimine. Kutt tõusis toolilt. Nagunii midagi sellist enam ei juhtu ju. Charlie oli seal ja Drew oli pehmesse tuppa viidud.

"Väga hea siis," sõnas Charlie otsustavalt ja sammus laua tagant välja, avades seekord koguni ise ukse. Wow, eks. Mees astus koridori ja vaatas hetke mõlemale poole, hakates siis õiges suunas minema. Vähemalt enda arvates. Noh, vastassuunast ta tuli ju.