You keep your mouth shut

OT:

Oli lõunane aeg ja Elijah istus muusikatoas ning mängis klaverit. Uks oli irvakil, aga üllataval kombel polnud peale tema ruumis kedagi. Kuigi kõik kes tahtsid olid kuulama oodatud. Noormehe sõrmed liikusid taas üle klahvide, nagu poleks ta oma elus peale klaverimängu midagi teinud. Ta oli oma valge kitli seljast võtnud ja see puhkas pingil tema kõrval. Kaart oli tal siiski endal kaelas, mitte kitli küljes.

OT: HollyMollyDolly
I just had to do it.

OT: Prshhh.

Holly oli just söömas käinud ja suundus nüüd enda vaba aega muusikatoas veetma. Tema akende tagumisest oli mõni päev möödas, nii et neidisel oli taas luba kõiki taolisi ruume külastada. Aga mida lähemale ta veidi avatud uksele jõudis, seda selgemini oli kuulda, et ta polnud ainus, kes sellele ideele oli tulnud. Holly otsustas siiski lähemalt asja uurida. Noh.. Kui ta rahulik oli, siis toppis ta oma uudishimulikku nina igale poole, kuhu see ei kuulunud ju.
Neidis lükkas ukse õrnalt pisut rohkem lahti ja astus avarasse ruumi, naeratades kergelt, kui klaverit mängivat kutti nägi. Tüdruk sammus võimalikult tasaselt lähemale, et meest mitte häirida. Sellest oleks ju kahju, kui too mängimise lõpetaks, sest ta oli selles tõeliselt hea. Lugu oli koguni tuttav ka veel.

Niklaus tundis, et keegi ruumi astus ja ei kulunduki palju aega, kui tüdruk nii lähedal oli, et ta teda nägi. Noormees naeratas, kuid ei katkestanud mängu. Ta lõpetas loo selle õigest kohast. "Sulle meeldis see lugu?" küsis mees ja hakkas vaikselt uut lugu mängima. Talle meeldis muusika.

OT:

Holly seisatas klaveri kõrval, jälgides üksisilmi mehe käsi, mis üle klahvide liikusid. "Jah," vastas ta vaikselt, viies pilgu viimaks mehe näole. Alles seejärel silmas ta ka kaarti mehe kaelas ning rahunes veidi, olgugi, et Ade näiliselt närviline polnud. Mingi teatud ärevus oli ikka ju hulludega suheldes sees. Arstidega oli ses suhtes rahulikum.

Elijah naeratas sõbralikult, ning mängis ka selle loo lõpuni. "Kas sa ise ka mängida oskad?" uuris ta. Alati võis ju küsida. kuigi tihti peale nad ei osanud mängida. Patsiendid that is. "Või tahad, et mina veel midagi mängiks?" küsis Niklaus.

Holly naeratas kergelt, kui lugu lõppes. Too arst oskas tõeliselt hästi mängida. Paljud oskasid. Aga vahe oli selles, kes mängis noote ja kes muusikat. "Oskan," sõnas neidis, hoides pilku klahvidel. "Aga sa väid veel mängida," lisas ta koheselt, kortsutades siis viivuks kulme. "Te võite.." parandas ta end. Viisakus ikka ennekõike.

"Sa võid mind nii kutsuda, kuidas sul mugavam on," sõnas mees. "Ma olen dr Cole muidu," lisas mees. Nooh, nimekaart oli tal kaelas. Intern ka alles. Aga varsti juba on tal paberid olemas ja siis on ta kraadiga arst. "Ma mängin sulle midagi, mille ma ise kunagi ammu kirjutasin," lausus Niklaus naeratades ja hakkas mängima.

"Mina olen Holly," sõnas neidis naeratades ja noogutas siis agaralt, kui arst - Elijah nagu kaardilt lugeda võis - pakkus, et ta enda lugu mängib. Holly pilk jäi taas mehe kätel pidama ning naeratus püsis ta huulil, kui ta lugu kuulas. Mees oli ikka tõeliselt osav.

Samal ajal lurkis koridorides Chord, kes peatus muusikatoa ukse vahetus läheduses, kui tutavat meloodiat kuulis. Ta marssis uksest sisse ja jäi pidama, nähes Elijahi klaverit mängimas. "Ära mängi seda!" keelas Chord piisavalt valjul häälel, et teda kuulda oleks.

Elijah oli poole loo peale jõudnud, kui ta tuttavat häält kuulis ja mängu katkestas. Noormees naeratas Holly'le, ning pööras end ümber, silmitsedes hetke Channingut. "Miks see sind häirib?" küsis mees leebe naeratuse saatel ja täiesti rahulikult.

Holly kohkus Chord'i sisenemisest üsna korralikult ning astus mõned sammud tahapoole, justkui suudaks selle võrra pikem vahemaa teda mehe valju hääle eest kaitsta. Tüdruk jälgis äreval pilgul Elijah'it, paludes mõtteis, et mees suudaks Chord'i maha rahustada.

"Sa tead küll," pomises mees ja tema pilk liikus neidisele klaveri kõrval. Holly oli too vist. See sama tüdruk, kelle ta trepist alla lükkas. Kogemata. "Ja ära räägi minuga sedasi," urises Chord nüüd taas Elijahi silmitsedes. Ta polnud hull ega vajanud seda nämmutamist.

"Mismoodi sedasi?" ei mõistnud Elijah. Ta silmitses hetke silmanurgast Holly't kes kartis. "Kõik on korras," naeratas Niklaus tüdrukule ja tõusis klaveritagant. Ta astus vaid ühe sammu Chordi poole. "Tahad ehk ise klaverit mängida?" pakkus ta lahkel ilmel.

Holly raputas vaid pead. Kamoon.. Ta oli näinud, kui vihaseks Chord võib saada. Oli ka põhjust karta ju. Ja pealegi oli 'kõik on korras' läbi aegade üks ajuvabamaid lauseid. Nad olid hullaris. Kõik ei olnud kohe päris kindlasti korras.

"Sedasi, nagu ma oleks hull. Ma pole hull ja sa tead seda," nähvas Chord. Lähemale ta ei astunud, mees vidutas Elijahi lähenemise peale silmi. "Ja mis mõte sel oleks? Ei taha ma mingit klaverit mängida," lausus kutt ning ristas rinnal käed. "Ja ma ei taha, et sa seda lugu ka mängiks," lisas ta kindlalt. Liiga palju emotsioone seoses selle looga.

"Hea küll, siis ma ei mängi seda lugu enam," lausus Elijah otsustavalt. "Kas sa nüüd palun rahuneks," palus mees endiselt oma malbel ja rahulikul toonil. Polnud vaja, et Chord ärrituks, ta hirmutab sedasi Holly't.

"Mis selle looga on?" julges Holly siiski vaikselt küsida. Kust Chord seda teadis? Need kaks tundsid üksteist või? Nii palju küsimusi keerles tüdruku peas ja välja julges ta vaid ühe öelda.

"Lõpeta minuga sedasi rääkimine, ma pole su patsient," nähvas Chord ärrituma hakates. "Sa võid oma hullukestega sedasi rääkida," lisas mees pahaselt. Tema silmad vilksatasid tüdrukule. "See ei puutu sinusse," nähvas ta.

Elijah ohkas. "Chord, palun sind, rahune," ta toon oli nüüd muutunud. Ja see polnud enam selline rahulikuks sundiv ja ninnu-nännu. Ta astus kutile lähemale. "Ma olen su sõber ju," julges mees öelda. "Sa tead seda."

Holly kortsutas kulme, saamata endiselt midagi aru. Ja see kõik ajas teda vaid segadusse ja tõi igasugused jaburad ideed pähe. "Mis toimub?!" küsis tüdruk juba üsna ärritunult. Neil kahel oli raudselt mingi salajane liit. Äkki Elijah aitas Chord'il haiglast põgeneda.. Aina utoopilisemad ideed trügisid neiu mõtteisse.

"Ei!" nähvas Chord. "Sa olid mu sõber," lausus ta ja virutas Elijahile tugeva hoobi piki lõugu. Ja ta ei teinud seda isegi vihahoos või midagi. Ta oli ärritundu, aga hoopis teisiti, kui siis kui tal vihahoog tekkis. Niipea, kui Elijah eemale astus tänu näkku saadud löögile tormasid tuppa kaks sanitari, kes ausaltöeldes üsna kartsid Chordile lääheneda ja püüdsid meest kohe sõnadega maha rahustada. Nende õnneks polnud kutil tülinorimise tuju. "Hoia minust eemale," käskis kutt ja marssis sanitaride saatel toast välja.

OT: I think I don't get along with myself very well.

Niklaus hõõrus oma lõuga ja saatis Chordi pilguga. Ohanud taastas ta oma rahuliku oleku, ning pöördus neidise poole. "On sinuga kombes?" küsis kutt. Neil vedas, et Chord täiesti endast välja ei läinud. Elijah teadis, milleks tema kunagine sõber võimeline on.

Holly jäi suurte silmadega toimuvat vaatama, suutes veidikenegi elustuda alles siis, kui Chord minema oldi veetud. Mis mõttes tüüp virutas just arstile?! "Ee.. Jah, vist. Kas sinuga on kõik korras?" küsis tüdruk kohe vastu, julgedes nüüd ka veidike lähemale astuda. Käed küll värisesid väheke, aga muidu oli Holly'ga vist jah kõik kombes.

"Jah, mina olen kombes," noogutas Elijah ja manas näole oma tavapärase leebe naeratuse. Lõug tõmbus ühest küljest punasels, aga sellest polnud hullu. Ilmselgelt oli ta loo osas väga vale valiku teinud. No ta ei arvanud, et Chord kusagil seal samas lurkib ja ega ta ei teadnud ka, et see kuti endast välja viib. Tegelikult oli ta veidral kombel juhtunuga rahul. Nii reaalset emotsiooni polnud mehel siin olles veel olnud, kui tal praegu oli. Nad võivad tõesti Chordi ravis läbimurde teha. Aga mitte tema, sest nooh, sõpru ju ei tohi ravida. Ega tuttavaid. Ta märkas Holly värisevaid käsi. "Sa oled temaga juba varem ka kokku puutunud eks," lausus mees leebel toonil ja istus tagasi klaveripingile. "Kas sa said temaga rääkida tol korral?" uuris Elijah.

"Su lõug on punane," sõnas Holly kergelt pead ühele küljele kallutades. Tüdruk sammus uuesti klaverile veidi lähemale, püüdes endiselt peas mingit selgust luua. See kõik oli tema silmis ju täiesti arusaamatu. "Olen," vastas tüdruk vaikselt ja raputas küsimuse vastuseks pead. "Tähendab.. Mitte eriti," täpsustas ta hetk hiljem.