You keep your mouth shut

Mees puudutas taas oma lõuga. Ta peaks sinna midagi külma panema. Aga hetkel ta Holly't üksi ka ei jäta. "Temaga peab ettevaatlik olema, aga ma eeldan, et sa tead, et siin ei saa kõigiga avameelne olla," lausus mees. Holly polnud ju samuti mingi hälvega, ta sai asjadest aru nagu normaalne inimene. Tal lihtsalt olid isiksuse häired ja ärevusehood.

"Ma sain sellest aru umbes siis, kui ta mu trepist alla lükkas," sõnas Holly kerge naeratusega, mis selle lause juures üsna kohatu näis. Pealegi kutt püüdis ta siiski kinni ka. Mis ei vähendanud neidise pahameelt. Ja hirmu. "Miks ta praegu ärritus?" küsis neidis siiski.

OT: Ma ei viitsi vahetada.

Elijah ohkas. "Talle ei meeldi see lugu, mida ma mängisin," sõnas mees. "See tuletab talle midagi minevikust meelde, mida ta meenutada ei taha," selgitas Niklaus. Ta mängis klaveril ühe kerge impro pala ja tõstis pilgu, vaadates neidist. Aga lähemalt ta patsiendile rääkima ei hakanud. Arusaadavatel põhjustel.

"Nii et te tunnete üksteist?" küsis Holly kulme kortsutades. See oli küll veidi ootamatu. "Ta on hirmuäratav," sõnas tüdruk veidi vaiksemalt. Nagu saaks Chord neid kuulda. Holly oli temaga küll vaid korra kokku puutunud, aga sellest täitsa piisas.

"Me käisime samas keskkoolis ja elasime samas naabruskonnas," sõnas Elijah. "Tal on psühhootiline depressioon. Juba viimased kuus aastat, nii et jah. Ta on üsna hirmutav," nõustus mees. Milline saakski inimene olla, kes on kuus aastat depressiooni käes vaevelnud?

"Ja sinust sai arst ning temast hull.. Elu on veider," sõnas Holly mõtlikult. Mehe diagnoosi kuuldes kallutas ta taas veidi mõtlikult pead küljele. Natuke mõistmatu oli, et keegi suutis kuus aastat sellise depressiooniga vastu pidada. Kuigi noh.. Inimene harjub kõigega.

Nooh, Elijahi viga. Ta polnud kuus aastat psühhootilises. Alguses oli kerge, aga see süvenes koguaeg ja lõptulemus kondas nüüd mööda Asylumi koridore. Ning Holly'l polnud aimu ka, mitu korda Chord endalt elu oli püüdnud võtta või mis. Ja Chordist sai hull enne kui Elijah psühhiaatriale mõtlema hakkas. Aga elu oli veider küll. "Tehniliselt pole ma veel arst," sõnas mees leebelt naeratades. "Aga sinna poole teel," lisas ta.

Hollyl polnudki aimu. Mis ei takistanud ta mõtteil siiski omades suundades liikumast. "Intern?" küsis neidis pilku mehe nimekaardile viies. Hmm.. Kutt oli nii noor siis järelikult? Ega ta kuigi vana välja ei näinud, jah. "Miks sa üldse psühhiaatriat õpid?" küsis Holly.

"Intern jah," noogutas mees. "Mulle meeldib sõnas ta," Elijah tõstis pilgu. "Mulle meeldib inimesi aidata," kehitas ta õlgu. Ühtlasi tundis ta end Chordi seisundis süüdi. Aga see oli hoopis teine teema ja patsiendiga ta sellistel teemdel ei räägiks.

"See on ikka õige jutt, et üks õige psühhiaater on ise ka peast soe," sõnas Holly lõbusa turtsatusega. No kamoon.. Kes valiks vabatahtlikult endale sellise ameti, kus ta peab enda päevad hullaris veetma. parajalt närvesööv ju. Inimesi aidata sai teisiti ka.

OT: Juht?

"Kui sa nii arvad," naeratas Elijah. Aga keegi pidi seda hullari tööd siiski ka tegema. Mees silmitses hetke Holly't ja hakkas siis taas mingit improvisatsiooni pala klaveril mängima. Et ruumis asjatult liiga palju vaikust poleks. Ilmselt kisub ta lõug nüüd paiste. Pärast läheb Chordi vaatama.

OT: ma pole kaks ööd maganud. Hakkab mõjuma.

"Mina igatahes ei jõua ära oodata, millal ma siit minema saan," sõnas Holly kindlalt, pigistades huuled siis kokku, kui ta mõtlikul ilmel klaverihelisid kuulama jäi. Oleks siis nii nagu kodus elamisega - saad 18 ja pakaa vanemad. Aga eii.. Siin võisid nad teda ikka väga kaua kinni hoida.

"See on arusaadav," leidis mees. Neidis polnud seal ju oma vabast tahtest, nagu Elijah, kes võis minna, millal tahtis. Ja kuigi ka Chord ise end sisse kirjutas, ei saanud nad teda sealt välja kirjutada kui temal soov tekkis. Suht karm värk selles osas.

"Seda küll. Kuigi siin on rahulikum kui väljas," sõnas Holly mõtlikult. Haiglas oli tal palju vähem ärevust olnud. Hooge kui selliseid oli vist vaid üks olnud, aga väljaspool haiglat oli tal pidev ärevus. Kõigest muust rääkimata.

"Seda kindlasti," nõustus Elijah. "Ja siin saad sa vajaliku ravi," lisas mees, pöörates pilgu neidisele. Osadele patsientidele ei meeldinud, kui ravi mainiti, aga see oli ju paratamatus.

"Loodetavasti ka õiget," sõnas Holly veidi tõsinedes. Eks see oli veidi hell koht neile kõigile. Aga nomh.. Neidise prognoos oli kümme aastat - ehk saab selle ajaga ta terveks. Samas BPD oli eluaegne haigus. Fun!

"Loodame tõesti," sõnas mees. Ta vaatas neidist hetke veel, ning keskendus siis klaveri klahvidele. "Soovid ehk ise mängida?" pakkus mees lahkelt.

Holly silmitses klahve mõtlikult, hammustades siis viivuks huulde, kui ta Elijah'i küsimust kuulis. "Ma pole kindel, kas ma oskan enam," tunnistas tüdruk. Sellest oli vähemalt pool aastat, mil ta viimati korralikult klaverit mänginud oli. Üksikud korrad oli ta mööda minnes vaid midagi klimberdanud või vihahoos klahve tagunud.

"Sa ei saagi teada, kui sa ei proovi," innustas mees ja tõstis oma käed klahvidelt. Ta tõusis klaveripingilt, ning võttis oma kitli ka sellelt, tõmmates selle selga. Noormees noogutas pingile, et tüdruk istuks.

"Aga kui ma ebaõnnestun?" küsis Holly veidi kõhklevalt. Ta ei saanud seda lubada endale, et ta veel mingil alal kellelegi pettumust valmistab. Siiski potsatas ta pingile ja asetas käed suvaliselt klahvidele, praktiliselt tardudes siis sellesse poosi. Ühtki lugu ei tulnud pähe.

"Siis pole sellest midagi ja sa võid uuesti proovida," sõnas mees leebelt naeratades. Harjutamine teeb ju meistriks või midagi.

Jeaaah.. Teda oldi teisiti kasvatatud. Ühtki viga polnud kunagi lubatud. Neidis hingas sügavalt sisse ja.. Ikka ei midagi. Lõpuks vajutas ta veidi kõhklevalt mõnele klahvile, justkui tutvudes pilliga esimest korda elus. Ohh.. Mingi viis tuli meelde isegi. Tüdruk mängis ühe loo meloodia üksikud noodid, võttes siis hetkeks mõlemad käed klahvidelt. Silmadega õiged positsioonid kindlaks teinud, vajutas ta sõrmed üsna jõuliseks akordiks klahvidele, lastes neil siis üle klahvide liuelda. Justkui poleks ta kunagi lõpetanudki. Nagu rattasõit.

OT:

Mis ta siis küsis, kui ta sisimas teadis, et ta vigu teha ei tohi. Elijah kuulas klaveri meloodiat. Väga ilus oli ja näed, tuli välja küll. Mees toetas end klaverile ja jäi neidise mängu kuulama.

No see polnudki küsimus selle mõttega, et Elijah sinna reaalselt midagi parata saaks, kui ta ebaõnnestub. Pigem retooriline. Aga noh.. Hulle oligi võimatu mõista ju. Üllataval kombel oli lugu Hollyl siiani peas ja kuigi pala oli dünaamiline, ei muutunud neidise ilmes midagi. Mitte tuimusest.. ta lihtsalt süvenes alati nii pingsalt, et unustas lausa hingata.

Elijah kuulas endiselt seal lugu. Jeah, tuli hästi välja küll. Näed siis, mis siin ebaõnnestumist karta?