You keep your mouth shut

Holly oli õppinud kõike kartma. Viimaks lugu lõppes ja tüdruk tõmbas üsna kiirelt käed klahvide kohalt ära, istudes seal mõne hetke vaikselt. Alles siis tõusis ta püsti ja naeratas viivuks. "Sa võid edasi mängida," lausus tüdruk. See oli veider. Kusjuures ennist tuli ta sinna ju ka plaaniga mängida - arvatavasti oleks ta kümme minutit klahve vahtinud ja minema jalutanud.

"Kindel, et sa rohkem mängida ei taha?" küsis Elijah kahtlevalt. Selles suhtes, et neidisel tuli ju väga hästi välja. Ta lükkas end klaverist eemale ja jäi Holly't silmitsema. Tal poleks midagi selle vastu, kui ta ise edasi peaks mängima. Ta võiks seal viiulit või kitarri või midagi muud ka mängida. Need pillid olid lukustatud ruumis, mille võti Elijahil loomulikult oli. Aga küsimus oli hoopis selles, kas tüdruk ikka kindlalt ise edasi mängida ei taha. Muusika aitab mitmel moel.

"See tunne pole sama enam lihtsalt," sõnas Holly õlgu kehitades. Ta armastas muusikat, selles polnud kahtlustki. Aga muusika loomine.. Mnjah. See oli hetkel väheke küsitavuse all.

Elijah noogutas mõistvalt, ning võttis ise klaveri taga istet. "Oskad sa muidu peale klaveri veel mõnd pilli? Või meeldib sulle mingit teatud pilli kohe eriti kuulata?" küsis mees neidiselt.

"Kitarri," sõnas Holly kerge naeratusega. Seda pilli oli ta isegi hiljuti mänginud. Aaga nomh.. Tihti võeti seegi käest. Teravad keeled ju. "Mulle meeldivad keelpillid. Näiteks tšello ja viiul," sõnas tüdruk mõtlikult. Instrumente oli nii palju tegelikult. "Ja cajon," lisas ta hetk hiljem. Mitte, et see keelpill oleks muidugi.

"Ma oskan kitarri ja viiulit ka mängida," mainis mees taas leebelt naeratades. Ehk soovis neidis, et mees talle neid mängiks. Tundus, et muusika hoidis neidise rahuliku. see oli hea loomulikult.

"Ohh.. Kas sa võiksid midagi viiulil mängida?" palus tüdruk ilusti, vaadates siis ruumis ringi. Seal polnud ju viiuleid.. Alles hetk hiljem taipas Holly, et keelpille hoiti mujal. For obvious reasons.

"Ikka," noogutas mees ja tõusis klaveri tagant. "On sul soovi lugusid?" küsis ta lukustatud ukseni astudes. Ta avas selle ja kadus hetkeks pimedasse ruumi. Tagasi tuli ta juba ilusa viiuli ja poognaga. Ukse enda järel lukustanud, sammus ta neidiseni ja hakkas kontrollima, kas pill on hääles.

Holly naeratas koguni üsna rõõmsalt ja mõtles siis hetke, suutmata ühegi hea loo peale tulla. "Ei ole," vastaski ta siis vaid. Neidis astus klaverile sammukese lähemale, vajutades vaikselt klahvidele, mille järgi viiul häälestunud oli.

Kui pill oli hääles alustas Elijah ühe loo mängimist. Meloodia oli üsna lõbus ega tekitanud masendust või midagi. Pigem hoidis tuju ülevalt. Kui ta loo lõpuni oli mänginud, viis mees pilgu neidisele. "Meeldis?" küsis ta.

Holly püüdis poogna liikumist jälgida kuni see tal pea ringi käima ajas ning neidis pingile istuma pidi. Lugu mõjus mingis mõttes irooniliselt. Lõbus viisike hullumajas, eks ole. Samas mängis mees ju hästi. Nii et Elijah'i küsimuse peale ei osanud Holly esialgu midagi kosta. "Ma.. Arvan, et jah," sõnas ta viimaks, analüüsides enne muidugi kõik üle.

Elijah naeratas, ta hoidis viiulit oma lõuaga kinni ja hakkas uut lugu mänguma. Harry Potter meeldis enamasti kõigile ja pealegi oli see lugu nii ehk naa hea.

OT: https://www.youtube.com/watch?v=Pp_oZ-zvq5I&
Ja ta mängib seda ilma nende pausideta, sest tausta mussi ilmselgelt pole.

Holly naeratas rõõmsalt, tundes loo muidugi ära. Harry Potteri fänn ta küll polnud, aga ta oskas pala klaveril mängida. Vähemalt kunagi oskas.. Aga see oli ilusa ja müstilise kõlaga.

Elijah mängis loo lõpuni kenasti ja jäi siis neidist vaatama. "Kindel, et sul mingit soovilugu pole?" küsis mees. Ta oleks vist tõesti ükskõik mida mängida võinud.

"See on ilus pala," sõnas neidis tasaselt, kui lugu lõppes, vajudes siis jälle mõtteisse. "Kas sa midagi Vivaldilt oskad?" küsis ta hetke pärast veidi kõhklevalt. Sellepärast oligi soovilugusid veider paluda, et ta ei saanud garanteerida, et teine just seda pala tunneb.