Nolife

Nicholas lamas oma voodis ja jõllitas lage. Tema toa uks oli irvakil, poiss kuulatas iga heli, olles valmis kohe püsti tõusma. Noormehe pea oli üsna tühi, kuid kõik meeled olid erksad.

Kuna ta oli juba selline vaikne ja vagur (enamiku ajast), lubati talle natuke rohkem vabadust ringi liikuda ja toimetada. Halvim, mis juhtuda saaks, oleks see, et ta pööraks ära, aga hetkel oli vaikus. Väga hea. Kergel sammul kõndis Tuesday mööda koridori, raamat kaenlas. Paks köide, kaanel kirjas "Renessansskunst" ja selle all autor. Lollikindel lugemine, sest faktid olid faktid ja need teda eriti ei kõigutanud, pigem tegid seda tujudega tegelased. Natuke enne oma palati ust märkas neidis, et kõrvalpalati uks on praokil. Vaikselt astus ta ukseni ja piilus sisse.

Kohe, kui keegi ukseni astus, hüppas Nick püsti ning läks ukse juurde. Ta tegi seda kõike vaiksemalt kui hiir - villased sokid olid head helisummutid. Ust noormees ei liigutanud, ta piilus välja ja seisis neiuga pea vastamisi. Tüdruk oli pea hingematvalt ilus ja nooruk ei öelnud talle midagi.

Ruumis oli keegi - ja see keegi oli hetk hiljem juba ukse juures. Kiirelt astus Tuesday sammukese tagasi, pigistades raamatut käes. Tema pruunikasrohelised silmad läksid suti suuremaks, kui ta noorukit, kes teisele poole ust ilmunud oli, tunnistas. Ta ei osanud midagi oodata, sest ei teadnud teiste haigete - kui harjunud oli ta end haigeks nimetama! Peast haige... - kohta mitte kui midagi.

Nicholas vaatas põrandat ja siis natuke altkulmu tüdrukut. Ta näris õrnalt oma alahuult, sõrmed rahutult liikumas. Noormees ei teadnud, kuhu vaadata. Osa temast lükkas teda ukse poole, et neiule midagi öelda. Teine osa käskis tal paigale jääda väites, et tüdruk tahab vaid halba.

Tuesday ei liikunud kohalt, kuhu seisma oli jäänud. Ainus märgatav liigutus, mis ta tegi, oli areldi käsi tõsta ja harjumuspäraselt üks salk kõrva taha lükata. Mitte mingeid halbu soove. Ka tema ei osanud midagi öelda, kuid seda pigem fakti tõttu, et ta üldse vähe rääkis.

Nick vaatas neidu uuesti ja juba oli ta ust sulgemas, kui järsult ümber mõtles ja ukse rohkem lahti tegi. Ta viipas peaga, et tüdruk sisse astuks ning läks ise kohe voodile istuma - selg vastu seina. Tal polnud õrna aimugi, miks ta seda tegi, kuid kahetseda oli nüüd juba hilja.

Tjah, Tuesday oli üsna veendunud, et uks pannakse tema nina all kinni ja ta läheb tagasi oma palatisse ja hakkab lugema, sestap tuli hoopis vastupidine žest talle paraja üllatusena. Pisut üllatunud ilmega astus neiu palatisse, lastes silmadel üle selle liikuda. Samasugune nagu tema oma. Lükanud ukse natuke rohkem kinni, et ta sellele näiteks otsa taganeda ei suudaks (kindlasti suudab, andke ainult põhjus), jäi ta sinnasamasse seisma. "Mina olen Tuesday," tutvustas Tia end lõpuks vaiksel häälel, silmad noorukit uurimas.

Nicholase toas ei olnud toole. Vaid voodi, kapp ja laud. Noormees võttis laualt papptaldriku, millel olid pisikesed värvilised kommid. Ta pani need voodile, enda kõrvale. "Nicholas," ütles ta nii vaikselt, et sellest ei pruukinud neiu arugi saada. Kutt otsis silmadele pidepunkti, kuid pidevalt kippusid need peatuma just neiul. Ta viitas käega vabale ruumile oma kõrval, et neiu istuks. Miks kurat ta küll seda tegi?

Kiire pilk ruumile kinnitas fakti, et seal polnud, tõesõna, mitte ühtegi tooli. Nicholas, nagu ta noormehe sõnast aru oli saanud, viipas voodile, ning endalegi selgust andmata, miks ta lihtsalt minema ei läinud, sest kellegi juuresolekul oli üsna suur risk ära flippida (olenes muidugi inimesest), istus Tuesday voodiservale ja võttis ühe kommi, veeretades seda sõrmede vahel.

Noormees vaatas neidu ja tundis end äärmiselt ebakindlalt. Ta ei teadnud, mida oma kätega teha või kuhu vaadata. Ta võttis kommi, kuid see libises ta sõrmede vahelt voodile. Nick naaldus, et seda võtta, kuid kuidagi sattus ta tüdrukule väga lähedale. Midagi mõtlemata peatus ta hetkeks ja suletud silmadega tõmbas ta sisse tüdruku juuste lõhna. Ta ei andnud endale aru, kui lähedal ta tüdruku kaelale oli.

Liiga lähedal, liiga lähedal... Kui Nicholas lähemale kummardus, tõmbus Tuesday sama palju eemale. Ta oli inimeste ja nende tunnete osas vägagi umbusklikuks muutunud, sest ta ei osanud enam inimesi usaldada, ja Nicholasel võisid igasugused kavatsused olla... Neiu silmad jälgisid noormeest, kui ta end paremasse asendisse nihutas, et saaks kiiremini püsti ja minema, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Samakiiresti, kui tõmbus eemale Tuesday, tõmbus eemale ka Nick. "Vabandust," pomises ta närviliselt ja mängis siis kommiga. Roheline. Nagu Tuesday silmad. See kõik oli liigagi veider. Nick polnud kunagi inimesi just armastanud ja nüüd istus üks tema voodil. Üks, kelle poiss ise kutsunud oli.

Korraks märkas Tuesday oma nopitud kommile pilku heita. See oli punast värvi. Punane ja roheline on kontrastid, käis peast läbi uitmõte. "Pole midagi," tuli neiult vaikne vastus, kui ta kommi sõrmede vahel veeretamist jätkas, justkui lootes, et maius ise talle suhu ronib. Kõik lihased tema kehas olid endiselt pingul ja sööstuvalmis. Igaks juhuks.

"Ma ei tahtnud nii teha, tead?" sõnas poiss oma kommi vaadates "Ma tahtsin lihtsalt.." Nicki hääl vaibus hetkeks "..kommi."
Osa noormehest korrutas endiselt talle, et tüdruk on vaid teda kõrvaldama saadetud. Teine osa oleks tahtnud veel neiu juukseid nuusutada. Nick ise ei teadnud, mida ta tahab.

Kui Nicholas rääkis, hoidis Tuesday pilgu maas ja tõstis selle alles siis, kui nooruk oli vaikinud. "Pole midagi," kordas ta, tegi taas oma harjumuspärase liigutuse, et juuksesalk kõrva taha lükata, ning pistis siis kommi suhu. Magus. Talle meeldis magus.

Viimaks oli Nicholas leidnud mida jälgida - kriipsuke põrandal. Ta pani oma kommi suhu ja hakkas uut võtma. Nooruki käsi puudutas tüdruku oma ja kiirelt tõmbus ta tagasi. Nagu oleks elektrilöögi saanud. Nüüd hakkasid noormehel ka käed värisema.

Nicholase puudutust tundes Tuesday võpatas, tõmbudes veelgi rohkem eemale. Kui ta veel natuke tagurdab, kukub ta voodilt maha. Ta tahab sind ära kasutada, sosistas hääleke neiu peas, kui ta, silmad suured kui hirvel autotulede valgusvihus, noormeest vaatas. Neetud hääled... "Ma..." hakkas Tia ütlema, kuid kaotas mõttelõnga otsa kohe.

"Wer reitet so spät durch Nacht und Wind?
Es ist der Vater mit seinem Kind;
Er hat den Knaben wohl in dem Arm,
Er faßt ihn sicher, er hält ihn warm."

Luges poiss endamisi - saksa keel rahustas teda. Ta jõllitas endiselt ainiti seda kriipsukest, tõmbas jalad voodile, pani käed nende ümber ning toetas pea põlvedele. Nii oli juba palju parem.

Nicholas rääkis saksa keelt? Ja teadis Erlkönigi peast? Kui miski toimis nagu palsam, siis oli see luule, ja ta luges endale pidevalt mingeid värsiridu ette, et tähelepanu häältelt ära saada. Jah, oli ka episoode, kus ta karjus mõnda luuletust, pisarad voolamas, et häältest üle olla.

""Mein Sohn, was birgst du so bang dein Gesicht?" -
"Siehst, Vater, du den Erlkönig nicht?
Den Erlenkönig mit Kron und Schweif?" -
"Mein Sohn, es ist ein Nebelstreif,"" jätkas Tuesday vaikselt, kuid selgelt, rääkides suurepärase saksa aktsendiga.

Ka Nick oli üllatunud tüdruku saksa keele oskusest. Lausa nii üllatunud, et ta jäi vakka ja vaatas tüdrukule pikalt otsa. Kujutas ta seda endale ainult ette või see oligi nii. Kuigi..Luulusid tal ju ei esinenud.

""Du liebes Kind, komm, geh mit mir..."" alustas Tuesday, kui Nicholas teda vaatama jäi. "Was ist los?" küsis ta noorukit silmitsedes. "Alles gut?" Sirutanud käe, võttis neiu endale uue kommi ja pistis selle suhu.

Esialgu ei saanud Nick sõnagi suust, kuid siis ta lihtsalt noogutas. Ta pani veel ühe kommi suhu ja vaatas mujale "Ich.." hakkas ta ütlema, kuid raputas siis lihtsalt pead ja vaatas oma varbaid.

Tuesday vaikis mõne aja, võttes lihtsalt ühe kommi teise järel. "Was ist denn los? Sprichst du mit mich, bitte..." palus ta lõpuks, jäädes pruuni kommi sõrmede vahele veeretama. Vastik hääleke, mis enne Nicholase kavatsusi susistanud oli, ärkas taas, tõstes häält. Neiu hammustas huulde, kui pisarad automaatselt tema silmadesse tekkisid ja mööda põski alla voolasid. Ta ei hakka karjuma. Ei hakka. Hetkeline terav valu huules andis märku, et ta oli huule katki purenud. Veremaik. Tõstnud käe, puudutas näitsik sõrmega huult. Sõrm sai veriseks. Oeh... Ta ei hakka karjuma!

Poiss vaatas Tuesdayd ja otsis taskust puhta salvräti ning sirutas käe, et seda tüdrukule anda. Heal meelel oleks ta pisarad ise ära pühkinud, aga..Igaksjuhuks noormees seda ei teinud. "Vabandust, ma lihtsalt..ma ei tea.." ütles ta siis endiselt saksa keeles. Tema peas valitses lihtsalt üks suur segadus.