Nolife

Salvrätti vastu võttes tundis Tuesday, kuidas ta aeglaselt asendit kaotab, ning oli sunnitud end rohkem Nicholase poole nihutama, et mitte põrandal lõpetada. Huul läks soojaks. Oeh. "A-Asi pole sinus..." nuuksatas neiu pisaraid pühkides, kõneldes jätkuvalt saksa keeles. Ju siis tundis ta end seda keelt rääkides julgemalt või midagi. Asi oli vägagi Nicholases, või siis kuti projektsioonis tema peas, aga ta ei hakanud midagi ütlema. Pole vaja suskida. Pisarad voolasid edasi, kuid mõne minuti möödudes lõpetas Tia nuuksumise, nähes siiski üsna räbal välja. "Anna andeks..."

"Hei, hei, kõik saab korda," sõnas Nick. "Pole vaja vabandada," rääkis ka tema saksa keeles. Ta oleks heal meelel pakkunud neiule oma õlga, millel nutta, kuid ta kartis teda puudutada. Nick hammustas alahuulde. Ta ei osanud enam midagi teha.

Tuesday hingas sügavalt sisse ja välja, ja veel kord. Pühkis pisarad, tõmbas kätega üle näo ja lükkas tavapärase žestiga juuksed kõrva taha. "Kõik korras," lausus ta siis, püüdes häälele veenvat kõla anda. Mitte miski polnud korras, aga ta ei saa seda välja näidata. Selle asemel luges neiu rohkem endale kui Nicholasele ette ka Erlkönigi kolmanda salmi. Töötas nagu võlukunst.

Nick luges neljanda salmi. See luuletus oli tal üks esimene pähejäänud luuletusi üldse. Noormees vaatas uuesti põrandat - jeps, kriipsuke oli ikka omal kohal. Ta üritas välja mõelda, mida teha ja kui väga ta ka ei soovinud, oli tema peas endiselt üks mõte, mis ütles, et tüdrukul on mingi tagamõte seal olemiseks.

Vastuseks luges Tuesday ette ka viienda salmi. Nad võiksid kahekesi luuleõhtuid juhtima hakata sellise suhtumisega. Üks hea uudis lisaks nendele kommidele oli ka - ta ei kuulnud rohkem hääli. Vähemalt hetkel.

Noormees liikus voodil tahapoole ja toetas selja vastu seina. Ta sulges silmad ja lasi tüdruku häälel end kanda. See oli nii ilus ja rahustav, et Nick soovis selle hetke alatiseks meelde jätta. Nii oli hea. Nii oli rahulik.

Kui Tuesday vakatas, võttis ta kommi, seekord rohelise, ja pistis selle suhu. Magus. Jee. Nüüd on Nicholase kord.. Järgmine komm oli oranž.

"Miks sa lõpetasid?" küsis Nick jätkates endiselt saksa keeles "Kas sa jätkaksid, palun?" palus ta siis. Tüdruku hääl..See ju lausa uputas! Noormees avas silmad ning vaatas neiu silmi ning jälgis ka huuli.

Tuesday silmitses Nicholast vaikides, enne kui vastas - talle oli viimaste aastate jooksul saanud täiesti omaseks olla vait nii minut või kaks, enne kui taas suu avab. "Loe sina ka," palus ta.

Nooruk hammustas korraks huulde, sõi siis ära ühe kommi ja alustas järgmise salmi lugemist. Tema silmad olid ainiti tüdrukul - nagu ka noormehe mõtted. Äkki ta poleks siiski pidanud neidu sisse kutsuma? Äkki nad ootavadki, et ta valvsuse kaotaks?

Kuulates, kuidas Nicholas luulet ette kannab, sulges Tia silmad, lutsides magusat kommi, ning hakkas pisut uneledes ühega oma tumedatest salkudest mängima, keerates seda ümber sõrme.

Nick luges luuletuse lõpuni ning lisas sujuvalt lõppu lause "Sul on ilusad juuksed." kõik tundus nüüd nii rahulik ja vaikne. Ka koridoridest ei olnud midagi kuulda, ainsaks heliks oli Nicki ja Tuesday hingamine.

Luuletus voolas nii mõnusalt läbi Tuesday meelte, et ta suutis end kuhugi vaiksesse ja õnnelikku kohta mõelda, ja siis see märkus lihtsalt tõi ta heleda plaksuga tagasi reaalsusse. Neiu avas silmad, et Nicholasele otsa vaadata, ning lõi siis silmad maha. "Aitäh," pomises ta rohkem endale kui noormehele, jätkates salgu kruttimist.

Nicholas, võttes kogu oma julguse kokku, lähenes tüdrukule. Ta puudutas neiu juukseid ja lükkas siis ühe salgu hoolikalt tema kõrva taha. Noormehe käsi jäi pidama üsna Tuesday naha vastas ning nooruk vaatas tüdrukule sügavalt silma.

Kaotas valvsuse. Tjah, tavaolukorras oleks ta ilmselt jooksu pistnud, aga praegu puudus see soov veidral kombel. Tuesday küll võpatas kergelt, kuid see oli tema tavapärane reaktsioon igasuguste puudutuste suhtes. "Mi-mida sa teed?" kogeles neiu vaiksel häälel, liikumata siiski kuhugi. Justkui ta ei tahaks sealt palatist lahkuda.

Nick istus juba üsna tüdruku lähedal, kuid tõmbas oma käe siiski ära "See salk." sõnas ta ebalevalt "Sa sätid seda koguaeg. See jääb ju ette?" noormees ei osanud jälle oma silmi kuhugi peita ja nii vaatas ta oma käsi. Lause lõpetanud, vaatas ta taas tüdrukut.

Tõsi... Aga see on tema rumal harjumus, muud midagi. "Ainult natuke..." tuli neiult vastus, kui ta Nicholast silmitses. Talle jäävad su juuksed ette ainult sellepärast, et nendest on hea kinni võtta, sisistas keegi tema peas ja automaatselt lasi Tuesday salgust, mida oli ümber sõrme kruttinud, lahti, nagu võiks see hääl tema käe läbi aktsiooni astuda.

Tüdruk tundus ehmunud.."Kas ma..Võin ma su nägu puudutada?" küsis Nick arglikult. Kutt ei saanud aru, mis temaga toimus, ta lihtsalt ei suutnud enam eemale vaadata. Miski hoidis tema pilku kindlalt tüdrukul.

Puudutada? Viimane kord, kui keegi teda puudutas, polnud see mitte puudutus kui kerge kontakt, vaid hoop näkku, sest see nägu ei meeldinud lööjale... kelleks oli üks kutt. Loomulikult ei suutnud ta tollal kutis viga leida ning pideas end süüdlaseks. Aga hetkel... paranoiline tunne, et Nicholas tahab talle haiget teha, püsis, samas ei olnud neiu üldse nii veendunud, et asi tõesti nii oli, nagu ta seda mõtles. Ehk tahtis nooruk lihtsalt... õrn olla... Kergelt neidis noogutas.

Nick tõstis suhteliselt aeglaselt ühe oma käe ja vedas õrnalt käeseljaga mööda neiu põsesarna, liikudes allapoole. Nicholase käsi muutis oma asendit ja tema sõrmed vedasid üle tüdruku nina ja siis huulteni, neid aralt puudutades.

Tuesday võpatas taas, kuid suutis end siiski pisut rohkem vaos olla, et Nicholas tema reaktsioonist valesti aru ei saaks... Nick ei teadnud tema taustast mitte kui midagi. Vähemalt praegu ei paistnud noormees küll omavat soovi talle haiget teha, aga algus oligi alati ettevaatlik ja ülimalt õrn... Ta ei saanud veel hooletuks muutuda. Kui kuti sõrmed tema huuli puudutasid, sulges näitsik silmad.

Noormehe käed liikusid tüdruku lõuale ning pisut kõheldes lähenes Nicki nägu Tuesday omale. Vaid hetk ja nende huuled kohtusid. Nicholas ei julenud tüdrukut väga suudelda ja nii liikus ta õrnalt ning pehmelt. Lihtsalt nende kahe huuled ja ei midagi muud.

Holy... Tuesday ei osanud õieti reageeridagi, sest vastakad tunded ja emotsioonid hakkasid meeletul kiirusel ringi keerlema. Ühest küljest tahtis ta joosta, põgeneda, teisest küljest aga soovis, et see hetk ei lõppeks... sest see oli suurepärane.

Nicholas, kes oli tegelikult ju oodanud kiiret äratõukamist, jätkas suudlust. Tüdruku huuled olid meeletult pehmed ning noormehe käsi vajus neiu kaelale, sealt õlale ning kätt mööda allapoole, kuni jäi lõpuks peatuma tema küljel. Nick tundis tüdruku lõhna ning see ajas teda lausa hulluks. Noormehe süda tuksles niivõrd kiiresti, et ta oleks võinud vanduda, et seda on terves haiglas kuulda.

Tuesday oli endiselt paranoiline, kuid see kõikus. Kergelt ta tõrkus, nihkudes pisut eemale, kui Nicholase käsi tema küljele jõudis, sest see tuletas kohe meelde tema kasuisa, kes, oh well, talle ainult noaga kallale oli tulnud ja talle küljele inetu armi jätnud. Nicholas tahab talle halba. Nicholas ei taha halba. Mõistus, sassis ja rikutud, kinnitas negatiivset, süda aga vastupidist.