Nolife

Tuesday asetas sõrmed kirikufotole ja vedas nendega mööda hoone kontuure. "Kõike. Aga mulle meeldivad lilled. Ja linnud. Aarad ja koolibrid..." vastas neiu rohkem endale kui Nicholasele, kui ta oma meelistegevusest mõeldes unelevaks muutus. Nii tore oli heast peast kuhugi sooja ja pehmesse hõljuda.

Nick naeratas. Talle meeldis kuulata tüdrukut rääkimas. Tema hääl oli nii ilus. Nicholas silitas õrnalt neiu juukseid ja hingas tema lõhna. Kõik oli nii ideaalne ja fakt, et nad tegelikult hullumajas on, ei tulnud enam meeldegi.

Kui nad hullumajas poleks, poleks nad kunagi kohtunudki... "Mulle meeldivad eriti aarad, nad on nii värvilised," jätkas Tuesday segamatult, heietades endamisi. Lehte keerates tuli pilt Rooma Peetri kirikust ning neiu silmitses fotot. "Ja lilled ka."

"Mis su lemmiklilled on?" uuris Nicholas neiult ja punus tema juustesse vägagi pisikest punupatsi. Tema vanem õde oli talle seda kunagi õpetanud, sest vanematel polnud kunagi aega ning Eden'ile meeldis patsi punutud juustega olla. Ja keda siis ikka orjastada, kui oma väikest venda.

Tuesdayle tundus, et tema juuksed on nii sassis, et neisse ei anna kohe üldse mitte midagi punuda, aga näed, Nicholas sai sellega hakkama. Impossible is nothing. "Orhideed..." vastas neiu kätt tõstes, et valmivat patsi sõrmedega puudutada. Talle meeldis, kui keegi tema juustega midagi tegi.

Naeratus Nicki näolt ei tahtnud kaduda. Kui Tuesday käe tõstis, et patsi puudutada, suudles noormees õrnalt tüdruku kätt. Ta sai ühe patsikesega valmis ja hakkas ta järgmist tegema, samal ajal ka neidu ning raamatut jälgides.

Mõnus, kui keegi talle patsikesi punub. Millal keegi talle üldse midagi juustesse punus? Thor tavatses seda teha, kui nad koos telekat vaatasid või midagi. Aga sellest tundus olevat möödas terve igavik. Ta igatses oma väikevenda. Thor oli ainus inimene, kes teda endiselt armastas sellisena, nagu ta oli - või siis oli hea teeskleja. Sest tema väike vend sai alati oma tahtmise, kuna oskas inimestega mängida. Tia sõrmed raamatulehtedel olid peatunud, kui kibedad, kahtlustavad ja paranoilised mõtted tema pea täitsid. Kindlasti vend teeskleb. Kõik need aastad... teesklus. Neiu parema käe peened sõrmed libisesid üle raamatulehe, peatudes selle servas, ning ootamatu järsu pooltahtmatu tõmbluse tulemusel lõikas raamatulehega nimetissõrme haava, mis hakkas kohe kipitama ja kust immitses verd. Reflektoorselt Tuesday võpatas, jõllitades oma kätt. Raamatu taipas ta endast eemale võpatada.

Nicholas punus meeleldi. Kui aga neiu võpatas, peatus ta ja vaatas tüdrukut, ning märkas siis ka tema sõrme. Noormees võttis üsna kiirelt laua pealt salvräti ning asetas selle tüdruku sõrmele, ise samal hetkel neidu suudeldes. "Kõik on korras, eks?" küsis ta eemale tõmbudes.