Nolife

Nick kartis seda, mis võib tulla, kui suudlus lõppeb. Nii ei üritanudki ta seda lõpetada. Samas - kui tüdruk eemale nihkus, ei järgnenud talle poisi käsi - Nick oli isegi mures kogu selle asja pärast.

Ka Tia ei teinud midagi, et suudlust katkestada, sest kui ta endale hetke kainet mõistust lubas, pidi ta endale tunnistama, et talle meeldis see, kuidas Nicholas suudles. Tunnete allasurumine ja tühja kestana ringiliikumine oli halb variant, ta ei osanud enam (eriti hästi) tundeline olla... Aga noormees ei olnud vähemalt siiani proovinud talle midagi halba teha, nii et ta ei kiirustanud ka oma palatisse minekuga.

Nicholas liikus oma kehaga tüdruku kehale lähemale ja lisas suudlusee nüüd ka keele. Üle tema keha liikus mõnus soojalaine ning poisi pea oli mõtetest täiesti tühi. Ei mingeid mõtteid, et tüdruk võiks talle halba teha. Samas polnud ka vastupidiseid mõtteid. Noormehe käsi puhkas tüdruku reiel.

See on ainult suudlus... Neil võeti kõik terariistad ära, nii et Nicholasel ei saa kohe kuidagi olla midagi, millega teda tappa... Hääl peas teatas jälle, et noormees teeb seda kõike vaid plaaniga teda ära koristada, tõstes häält, kuid Tuesday andis endast parima, et suudlust nautida ning eirata seda, mis toimus tema peas. Nende häälte pärast ta sellesse kohta sattunud oligi...

Lõpuks tõmbus Nick eemale, kuid siiski jäi tema otsmik neiu omaga kokku. Noormehe pilk oli suunatud allapoole ning ta vaatas oma kätt. Ta hingas raskelt ja kartis neiu reaktsiooni. Siiski tundis ta tüdruku kehasoojust ja joovastavat lõhna. Oma mõistuses oli ta selgeks teinud, et tüdruk ei taha talle halba, kuid miski tema kuklas ütles endiselt, et see oligi nende plaan - lasta tüdrukul teda võrgutada..

Kui suudlus läbi sai, avas Tuesday silmad, vaadates hetkeks Nicholasele otsa ja siis nooruki kätt, mis endiselt tema reiel lebas. Ta ei tee midagi, ta ei plaani halba, kinnitas neiu endale, hingates sügavalt sisse ja välja. Noormees oli nii lähedal, et ta läks natuke närviliseks. "Miks?" küsis näitsik vaikselt, minnes nüüd üle inglise keelele.

"Ma ei tea.." sosistas Nick, endiselt oma kätt vaadates. Ta asetas siis oma käe tüdruku omale ja põimis nende sõrmed. Ta tõmbas oma pead natuke tüdruku omast eemale "Ma ei tea," sõnas ta uuesti üpriski vaikselt.

Kuna ta oli girl of little words, ei osanud Tuesday selle peale õieti midagi kosta. Inimesi nii heast peast ei suudelda, kui just purjus ei olda, ja Nicholas oli nüüd siin see kõige kainem... Kuti käsi oli soe ning neiu ei kiirustanud lahtilaskmisega. Kunstiajalugu võis oodata.

Ka Nick ei osanud midagi öelda ja kui ta lõpuks tüdrukule otsa vaatas, tuli tema suust vaid "Kommi tahad?"
Juba hetk hiljem ta kahetses seda lauset. Oleks ju nii palju paremaid asju, mida sellises olukorras öelda. Kuigi kutil polnud selliseid olukordi just tihti ette tulnud..Mitte ühtegi, täpsemalt. Tal oli küll olnud üks pikem ja tõsisem suhe kunagi..Kuid seal oli aktiivsemaks pooleks alati tüdruk olnud.

Tuesday poolt tuli vaikne turtsatus. "Jah, palun," vastas ta, lastes õhkõrnal naeratusel korraks üle oma näo liikuda. Ehk oligi parem, et Nicholas midagi muud ei öelnud kui seda. Siiani polnud ta kohanud kedagi, kel oleks tema suhtes siirad tunded, nii et ta ei teadnud, kuidas mingisugusele õrnusele reageeriks. Hääl, et Nicholas teeb ainult halba nalja, lõikas vahele, kuid neiu surus selle mõningase raskusega alla, pigistades noormehe kätt õrnalt.

Nick vaatas oma seljataha, kuhu need kommid jäänud olid ja märkas, et vaid üks oli järel. Ta tõstis taldriku ja vaatas tüdrukut ning naeratas talle. Nicholasel polnud probleemi sellega, et tüdruk viimase saab, ta ise võis ju endale hiljem juurde tuua. Kõikidest noormehe mõtetest tüdruku ebasiiruse kohta oligi alles jäänud vaid üks väikene hääleke tema kõrvas.

Tuesday noppis kommi ja hakkas juba seda suhu pistma, kui peatus, silmitses maiust ja pistis selle siis hoopis Nicholasele suhu. Neiu näole tekkis lapselik naeratus.

Nicholas naeratas ja suudles siis tüdrukut veelkord, andes selle kommi siiski Tuesdayle. Siis tõmbus ta eemale ning nüüd oli tema kord lapselikult naeratada. Noormees pani ühe ettelangenud juuksesalgu tüdruku kõrva taha tagasi.

Mingisugune kahtlus Nicholase kavatsuste osas püsis ega läinud kuhugi, kuid millegipärast tundis Tuesday end piisavalt rahulikult, et neid kahtlusi alla suruda. Nooruki žest tuli üsna meeldiva üllatusena - sai suudluse ja boonusena magusa kommi. Kas ta tõesti hakkas kutti armuma? Ettevaatlikult kohendas piiga end, seades end paremini istuma.

Nick naeratas laialt. Ta polnud end juba ammu nii hästi tundnud ning tema käsi jäigi peatuma tüdruku põse juures, silitades õrnalt tema pehmet nahka. Vaikus sel hetkel tundus kuidagi nii hea ja turvaline.

Sest see vaikus ei tohikski läbi saada. Tuesdayle meenus, et ta pidi ju raamatut lugema minema, ning ta tõsines pisut, et siis käsi tõsta ja sõrmedega Nicholase kätt puudutada. Sõrmeotstes on ju tunne, eks... Mis, ta oligi nüüd armunud või... See tunne oli nii... veider. Ta kartis Nicholast natuke, sest ei osanud arvata, mida nooruk teha võib, samas ei tahtnud teda jätta, sest kutt ju ei tee talle midagi... Tia rohekad silmad vaatasid Nicki.

Tuesday oli lihtsalt hingematvalt ilus ja teda olekski võinud vaatama jääda. Nicholas jättis oma käe tüdruku põsele ja tunne, kuidas tüdruk teda puudutas..Imeline. Ta oleks tahtnud tüdrukut aina veel ja veel suudelda, kuid kartis, et see võib neidu kohutada.

Oleks ilmselt kohutanud jah. Hetkel oli Tuesday täiesti rahul sellega, et Nicholas teda lihtsalt vaatas. Liigsed katsed füüsilist kontakti luua oleks ta minema peletanud. Viielööviliste kirikute sekka... "Ma tunnen end veidralt..." ütles neiu vaikse häälega, pilk endiselt Nicholasel.

Nick muigas "Mina ennast ka," vastas ta. Tema süda lõi endiselt suhteliselt kiiresti ning kurk kuivas veidralt. Samas oli tal sees hea ja soe tunne, mis pani teda tahtma tüdruk endale kaissu haarata ning pikali visata ja siis lihtsalt olla.

Yeah, ta ei laseks sellel sündida... Tuesday tundis, kuidas tema tuju paranes. Hääled olid vait, tal oli hea tunne, nagu läheks midagi kohe superhästi, ja Nicholase käsi tema põse vastas oli soe. Ta polnud varem midagi nii siirast tundnud - või arvas, et polnud, sest kõik tunded olid tema jaoks valelikud, olgu siis teiste või tema enda omad. "Kas sulle meeldib lugeda?" küsis ta.

Nicholas noogutas "Väga meeldib," vastas ta vaikselt, justkui kartes, et kui ta natuke valjemat häält teeb, siis Tuesday kaob koos selle imelise tundega. Ja seda poiss ei tahtnud. Kui ta oleks saanud, poleks ta ilmselt kunagi tüdrukust lahti lasknud.

"Ma võtsin ühe raamatu..." lausus Tuesday ja libistas end voodist maha, et laual lebav raamat võtta ning voodile Nicholase juurde naasta. "Kunstiajalugu. Renessansskunst. Mulle meeldib kunst. Sulle ka?" rääkis neiu raamatut avades ja lehti sõrmede vahelt läbi lastes.

"Mulle meeldivad maalid." sõnas Nick lihtsalt ja asus raamatut silmitsema. Noormees polnud kunagi vaevunud muusse peale maalide süvenemagi, aga äkki olekski nüüd paras aeg alustada?

Tuesday oli raamatu mingist kohast avanud ja üks foto kujutas Jumalaema kirikut Pariisis. Ta silmitses hoonet, selle detaile ja teostust, ning mainis nii muuseas: "Ma maalin," mõeldes oma kunstitarvetele, mille oli vennalt saanud.

Nick naeratas "Kas maastike, inimesi või midagi muud?" uuris ta siis. Ta oleks vägagi tahtnud tüdruku maale näha. Poiss ise joonistas haruharva. Ainult siis, kui tal selline tuju peale tuli.